Katja Petrowskaja debüütromaan
Mälestuste mosaiik

Uskumatu perekonnalugu, mis on jutustatud hingematvalt ilusas proosas: Katja Petrowskaja koondab oma debüütromaanis „Võib-olla Esther“ (Vielleicht Esther) kirjelduse isikutest perioodil, mis hõlmab terve sajandi.     

Kuidas on võimalik sellist suurt hulka informatsiooni panna kirjanduslikku vormi, mis paistab lugemisel ka kõige kurvemates kohtades imeliselt lihtsana? Vastus peitub selles teatavas vormis, mille Katja Petrowskaja on oma autobiograafilise teose „Võib-olla Esther“ jaoks valinud. Suure jutustava võimaluse asemel otsustab 1970. aastal Kiievis sündinud kirjanik anda igale peatükile proosaminiatuuri kuju. Tulemuseks on mälestuste mosaiik, mis võimaldab lugejal heita melanhoolse pilgu omaenda loole ja haarab ta kaasa möödunud maailma, mis on alal hoitud raamatukaante vahel. 

Perekonnaliinid Viinist Odessani

Paratamatult on Petrowskaja enda (elu-)lugu seotud tema vanemate omaga. Ja nii saab romaani „Võib-olla Esther“ ühe poole siduda kirjaniku emapoolse ja teise isapoolse perekonnaliiniga. Katja Petrowskaja vanavanavanemad rändasid kurttummade õpetajatena Viinist üle Varssavi Kiievisse. Teise maailmasõja segadustes pidid nad linnast põgenema. Suurearvulise perekonna teine liin ulatub Musta mere äärse Odessani, kus üks salapärane vanaonu sooritas 1932. aastal, üks aasta enne Hitleri võimule tulekut, atendaadi Saksa saatkonna atašeele, mis vaid napilt ebaõnnestus. Katja Petrowskaja kasutas oma romaanis allikatena perekonna jutustusi. Ta sobitas need kokku ja täitis võimaluste piires tühjad kohad. Oma uuringute tarbeks võttis ta ette mitmeid reise – Varssavisse, loomulikult Kiievisse, Berliini ja Moskva arhiividesse ning Mauthauseni koonduslaagrisse, kus hoiti kinni tema vanaisa. Seejuures omandas ta muljetavaldavaid kogemusi, nagu ta kirjeldab oma raamatus: „Saksamaa puruneb ja muutub aina arusaamatumaks. Tükikesed kleepuvad riiete külge ja pudenevad arvuti klaviatuurile. Ma kannan seda aastat endaga kaasas, laotan selle laiali, raputan selle kuldse varu õhku, keset Berliini, sügisel, ja võtan selle endaga koju kaasa.“  

Maa silmitsi lõhestatustestiga

„Võib-olla Esther“ ilmub poliitiliselt nii purustavas kui ka õrnas olukorras. 2014. aasta kevade sündmused Ukrainas ja võitlus Krimmi pärast on omased riigi lõhestatusele, riigile, mis ei asu mitte päris idas, aga ka mitte päris läänes. Nii võib ehk selgitada ka Katja Petrowskaja raamatu käänulist teed, enne kui see sai ilmuda käesoleval kujul: juudi juurtega ukrainlanna, kes kolis 1999. aastal Berliini ja õppis oma perekonna esimese liikmena selgeks saksa keele. Peagi kirjutas ta oma reportaaže saksa keeles. Neist kõige liigutavam "Jalutuskäik Babi Jaris" ilmus 2011. aastal ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung. Nüüd saab seda taas lugeda romaani „Võib-olla Esther“ ühe osana.    

Reportaaži ja romaani vahel

Et see kaastundlik reportaaž saab niivõrd sujuvalt sulanduda nüüd ilmunud teosesse, tuleb tänada raamatu „Võib-olla Esther“ kirjanduslik-dokumentaalset olemust: žanri või formaadi küsimused mängivad siin teisejärgulist rolli. Palju enam on tegu isikliku biograafiaga, mis äratundmuslikuna saab üleisikulise karakteri. Seega ei kerki enam üles fakti ja väljamõeldu küsimust. Mida tähendab see enda jaoks, kui pead elama mälestustes mõrvatud perekonnaliikmetega? Millised on enesetajumise tagajärjed, kui selline riik nagu Nõukogude Liit kaheksakümnendatel aastatel ‒ endistviisi tulevikku vaatav ‒ tallab maha natsionaalsotsialismi juudi ohvrite mälestuse ning keskendub selle asemel sõjakangelaste pühitsemisele?  

Lepitamine läbi keele

Kui väga oli talle käsikirja kirjutamisel saksa keel südamel, toonitas Katja Petrowskaja Ingeborg-Bachmanni auhinna saamisel 2013. aastal ja sõnastast selle järgmiselt: „Saksa keel oli võrdne vabanemisega.“ Saksa keelel puudub vene keele domineeriv arutusstiil, võimaldades sel moel nii poliitilist, aga ka isiklikult abivalmit distantsi jutustuse aine juurde. „Võib-olla Esther“ asetab seega nurgakivi uut moodi ajaloost rääkida: saksa keel ei ole süüdlaste keel, vaid abivahend muretuks ja eelarvamusteta suhtlemiseks. Sedasi õnnestub Katja Petrowskajal ka lepitamine ajalooga – lepitamine läbi keele.