Digitaalsed põhiõigused
„Poliitiliselt on arutelu vajalik“

Kas meie põhiõigused kaitsevad inimest ka digiajastul? Saksamaa digivaldkonna eksperdid üritasid sellele küsimusele vastust leida, koostades Euroopa Liidu digitaalsete põhiõiguste harta. Vestlus Wolfgang Kleinwächteriga, ühega algatajatest.

Anna Schughart

Härra Kleinwächter, miks meil digitaalseid põhiõigusi vaja on?

Maailm, milles me elame, on muutunud. Digiajastul pannakse küsimärgi alla palju asju, mida oleme pidanud kindlaks. Seepärast tuleb kontrollida, mil määral kehtivad põhiõigused ka digiajastul ja kus on vaja laiemat tõlgendamist.
 
Seega on küsimus, kas EL põhiõigused kaitsevad meid ka suurandmete, sotsiaalvõrgustike ja algoritmide ajastul selliste ohtude eest nagu jälgimine ja tsensuur. Digitaalharta kriitikud ütlevad: jah, neid on lihtsalt vaja vastavalt rakendada.

Olemasolevad põhiõigused kaitsevad üksikisiku vabadust avaliku võimu sekkumiste eest. See on hea, aga sellest ei piisa. Me märkame just, et piirideta, tehnilise toega ja majanduslikult turustatava kommunikatsiooni ajastul ei ole rahvusriik kõikvõimas, et neid vabadusi kõikehõlmavalt tagada. Eraettevõtted nagu Facebook juhivad paljusid kommunikatsiooni osiseid. See mõjutab individuaalseid õigusi nagu arvamusvabadus ja andmekaitse. Digitaalharta eelnõu läheb seetõttu olemasolevast õigusest kaugemale: me tahame ka eraettevõtetele kohustusi, kui tegemist on põhiõiguste kaitsega.

Peatuda ja analüüsida

Aga Facebook ja teised on ju juba ammu oma mängureeglid teinud!

Meie ühiskond on organiseerunud omaette jurisdiktsiooniga rahvusriikideks. Küberruumis riigipiire ei ole. See teeb olukorra keeruliseks ja tekitab pingeid, mida on võimalik lahendada üksnes koodi- ja õigusnormide kirjutajate tihedas koostöös. Möödunud aastatel oli konsensus selle osas, et karmide reeglitega ei tohi internetti „ära kägistada“. Bürokraatlik monstrum tsensuurist ja regulatsioonidest lämmatab innovatsiooni ja infoühiskonna eelised. Ent neid arenguid ei saa ka lihtsalt jätta ettevõtete ja tehnikainimeste hooleks.
 
Nüüdseks arutatakse avameelselt digitaalse elu reeglite ja seaduste üle. Kust see meelemuutust tuleb?

Inforevolutsiooni mõjud tulevad alles nüüd aeglaselt ilmsiks. Kõik – alates ärimudelist kuni eraviisilise kommunikatsioonini – vaadatakse läbi. See käib ka meie ühiskondlike reeglite kohta. See sarnaneb väga tööstusrevolutsioonijärgsetele reaktsioonidele. Siis ei olnud ka alguses sotsiaalõigusakte, need tulid alles siis, kui kapitalismi negatiivsed tagajärjed nähtavaks muutusid. Interneti abil saame teha asju, mis 20 aasta eest olid võimatud. Aga iga vabadust saab ka kuritarvitada. Küberkuritegevus on ainult üks näide. Siis tulebki peatuda ja analüüsida, kas olemasolev õiguslik olukord ja selle instrumendid on piisavad või tuleb neid täiendada või nende kohaldamisala laiendada.
 
Digitaalharta ei tegele ju mitte üksnes aktuaalsete küsimustega, vaid ka töö või tehisintellekti tulevikuga. Veel ei ole selge, milline hakkab olema nende tehnoloogiate mõju meie igapäevaelule. Kas digitaalhartaga üritatakse reguleerida midagi, mida veel olemaski ei ole?

Tagasivaates ei tohi sattuda olukorda, kus ollakse süüdi avali silmi katastroofi sattumises. Kas on võimalik, et tehisintellekt hakkab lõpuks inimkonna vastu tegutsema? Sellele juriidilise vastuse andmiseks on liiga vara. Aga poliitiliselt on arutelu vajalik. Eriti kui juttu on asjade internetist või tehisintellektist, on olukord võrreldav tuumaenergia arenguga. Tuumatehnoloogia avas üheltpoolt positiivseid uusi võimalusi, samal ajal tõi endaga kaasa ka tuumasõja ohu. Vaja on intensiivset diskussiooni rajajoonte leidmiseks.

Mineviku õppetunnid

Te nimetate tööstusrevolutsiooni ja tuumaenergeetika leiutamist, mida saame selles debatis õppida mineviku murrangulistest arengutest?

Ära karda, aga ära ole kergemeelne. Peame looma laiapõhjalisi liite, mis kaasavad kõiki huvigruppe ja osapooli. Mitte ainult valitsust, vaid ka erasektorit, kodanikuühiskonda, tehnika- ja akadeemilisi ringkondi.
 
Hartat nimetatakse küll Euroopa Liidu digitaalsete põhiõiguste hartaks, selle kallal on tööd teinud aga üksnes saksa digitaalse eliidi esindajad.

Rühma liikmeid on endas kahtlemine vaevanud esimesest päevast peale, ent keegi pidi ju kivi veerema lükkama. Aga see on õige: kui tahta, et sel mõju oleks, peab arutelu väljuma omaalgatuslike pühendunud aktivistide elitaarsest ringkonnast.
 
Eesmärgiga luua ühist Euroopa õigusraamistikku?

Tegelikult ei piisa ka sellest. Internet on globaalne nähtus, vaja on jõuda globaalsete lahendusteni. Aga kui eurooplased globaalses kontserdis kestvalt häält teha suudavad, saaksid nad olulisel määral osaleda globaalsete regulatsioonide kujundamises. See protsess kestab aga veel aastaid, enne kui konkreetseid tulemusi saavutatakse.
 
Kui kaugele on digitaalsete põhiõiguste arutelu jõudnud teistes riikides?

Neid arutelusid peetakse hiljemalt alates ÜRO maailma infoühiskonna tippkohtumisest aastal 2003. Samm edasi oli 2014 interneti haldamise põhimõtete ülddeklaratsiooni vastuvõtmine NETmundial konverentsil São Paulos. Selles on inimõigused määratletud kui igasuguse üleilmse internetipoliitika alus. Saksamaa algatus on täiendav panus, mida võib võrrelda pidevalt voolavasse jõkke vee juurde valamisega. Seni ei ole Saksamaal seda arutelu peetud vajaliku tõsidusega ja kõrgel poliitilisel tasemel. Meid motiveeris selle arutelu käivitamine. Digitaalsed põhiõigused ei ole üksnes tehniliste ekspertide jaoks. Nad on kõigi jaoks. Ja nad kuuluvad suurde poliitikasse nagu küberturvalisus või digimajandus.