Koomiksitrendid Saksamaal
Elu täies hiilguses

Saksa koomiksimaastiku tähtsaim inspiratsiooniallikas oli ja on elu ise. Seda on näha ka koroonapandeemia ajal. Paljud joonistuskunstnikud väljendavad viirusepuhangu mõju oma igapäevaelule ja avaldavad koomikseid veebis.

Lars von Törne

Üks kunstnik kirjeldab koomiksi vormis oma tööd veebikommentaariumi moderaatorina. Teine räägib oma lapsepõlvest ühes Hesseni liidumaa väikelinnas majas, kus elab koos kolm põlvkonda. Kolmas jutustab identiteedikriisist ja konfliktidest, mis saavad osaks türgi juurtega sakslastele seoses poliitiliste pöörangutega nende vanemate või vanavanemate kodumaal.

Saksa koomiksimaastiku tähtsaim inspiratsiooniallikas on elu ise. Saksa joonistuskunstnike uusteoste hulgast võib ka sellel aastal leida märkimisväärselt palju autobiograafiast inspireeritud töid. Nende hulgas kolm eespool nimetatut. Kathrin Klingneri raamatus „Über Spanien lacht die Sonne“ (Reprodukt, märts 2020) puutuvad visandlikud ja enamasti loomapeadega tegelased muu hulgas kokku selliste teemadega nagu viha, rassism ja vandenõuteooriad internetis. Raamatus „Manno!“ (Klett Kinderbuch, veebruar 2020) räägib Anke Kuhl rõõmsavärviliste, lasteraamatu illustratsioone meenutavate piltide abil humoorikaid lugusid oma noorusest. Ning raamatus „Jein“ (Jaja-Verlag, jaanuar 2020) räägib Büke Schwarz redutseeritud, poolrealistlike piltide abil ühest saksa-türgi naiskunstnikust poliitika, kunsti ja identiteedi pingeväljas.

TEISITI KUI JAAPANIS VÕI USA-s

Need on kolm teost paljude hulgast, mis esindavad Saksa koomiksimaastikul püsivat tõsieluliste jutustuste trendi. See torkab eelkõige silma selliste koomiksiriikide nagu USA, Prantsusmaa või Jaapani kõrval, kus lõviosa koomiksitest on endiselt fiktiivne žanrimaterjal. Saksamaal seevastu domineerivad uute teoste hulgas biograafilised või vähemasti päris elust mõjutatud poolfiktiivsed jutustused. Nende hulka kuuluvad ka aeg-ajalt ilmuvad autobiograafiate adaptsioonid, nagu graafiline novell „Meine Freie Deutsche Jugend“ (Ch. Links Verlag, märts 2020), mille lõi Claudia Ruschi raamatu alusel koomiksiduo Thomas Henseler ja Susanne Buddenberg, kasutades selgeid, kergelt karikatuurseid mustvalgeid pilte. 

Enamasti kajastavad joonistajad oma lugudes aga iseenda elu. Nagu kritseldusi meenutavate joonistustega episoodikogumikus „Lars, der Agenturdepp“ (Cross Cult, detsember 2019), kus Andre Lux räägib oma kogemustest ühes meediaagentuuris. Sama kehtib Andreas Michalke raamatu „Der analoge Mann“ (Reprodukt, november 2019) kohta, kuhu autor on kogunud selge, veidi joonisfilmiliku joonega lood oma igapäevaelust.

AIMEKOOMIKSID ENDISELT VÄGA POPULAARSED

Päriselu ainese trend väljendub ka aimekoomiksite katkematult suures populaarsuses Saksa turul. Need moodustavad uute teoste hulgas suuruselt teise rühma, kusjuures mõned joonistajad kasutavad ära päris sündmusi, kuid lisavad jutustustesse ka fiktiivseid elemente või vähemasti loovad tegelikkusest endale omasel viisil iseenda lood. 

Nagu Birgit Weyhe, kelle eri biograafiatest inspireeritud, osalt realistlikke ja osalt sümbolistlike, ekspressiivsete piltidega jutustatud episoodid ilmusid pealkirja „Lebenslinien“ all kaks aastat järjest kord kuus ajalehes Tagesspiegel ning mis avaldati nüüd raamatuna (avant, märts 2020). Ka kirjanik Peer Meteri ja kunstnik Rem Broo kergelt karikatuurse joonega graafiline novell „Beethoven“ (Carlsen, märts 2020) on helilooja elulool põhinev üsna vaba jutustus.

AUTOBIOGRAAFILISE MATERJALI TREND

Julian Voloji ja Marcin Podoleci kandilises värvipliiatsistiilis kujundatud jutustuses „Ein Leben für den Fußball“ (Carlsen, märts 2020) peavad autorid aga rangelt kinni jalgpallur Oskar Rohri tegelikust eluloost. Ka Patrick Späti ja Beatrice Davise ekspressiivne mustvalgete piltidega joonistatud graafiline novell „Der König der Vagabunden“ (avant, oktoober 2019) on ajaloolistel faktidel põhinev vaade poliitaktivisti Gregor Gogi elule.

Kuid aastaid püsinud realistliku ja autobiograafilise materjali kajastamise tugeva trendi kõrval on viimasel ajal arenenud ka žanrikoomiks. Eelkõige fantaasia- ja muinasjutu-, aga ka krimivaldkonnas on ilmunud palju teoseid, mis on pälvinud ka rahvusvahelist tähelepanu ja leidnud positiivset vastuvõttu Prantsusmaal ja USA-s, näiteks Haiko Hörnigi ja Marius Pawlitza muinasjutulaadne seikluslugu „A House Divided“, mis ilmus 2020. aasta kevadel USA-s.

NAISJOONISTAJATEL ON AINA TÄHTSAM ROLL  

Mõni teos on suunatud eelkõige nooremale lugejale, näiteks selgete värviliste piltidega graafiline novell „Alan C. Wilder“ (Carlsen, märts 2020), mille autorid on Patrick Wirbeleit ja Ulf K. Lastekoomiksite valdkond on Saksa kirjastuste jaoks juba paar aastat eriti hästi kasvanud. Enamik žanrikoomiksitest on siiski mõeldud igas vanuses lugejatele. Siia kuuluvad kunstnik Katrin Gali esteetika poolest animafilme meenutav ulmesari „Radius“, mille teine köide ilmus sellel aastal (Splitter, veebruar 2020), Frauke Bergeri ja Boris Kochi visuaalselt prantsuse žanriklassikat meenutav moodne muinasjutt „Die Schöne und die Biester“ (Splitter, veebruar 2020) ning fantaasiaalbum „Haunter of Dreams“, mis on Claudya Schmidti „Yria“-sarjas (Splitter, november 2019) juba kolmas köide, mis avaldab muljet oma külluslike, maaliliste pildijadadega.

Eelkõige autobiograafiliste koomiksite ja žanrijutustuste valdkond illustreerivad Saksa koomiksimaastiku veel üht olulist trendi: naissoost joonistuskunstnikud mängivad Saksa koomiksimaastikul üha tähtsamat rolli. Seda oli märgata ka varasematel aastatel, kuid nüüd on see veel silmatorkavam, ka ulme- ja fantaasiavaldkonnas, kus pikka aega domineerisid meessoost autorid ja joonistajad.

KOOMIKS KOROONAAJAL

Lisaks kindlasse žanrisse kuuluvatele töödele tuleb ikka ja jälle ette ka teoseid, millel puuduvad selged kategooriatunnused. Nende hulka kuuluvad Anna Haifischi ja Max Baitingeri kunstikoomiksid. Haifischi raamat „Schappi“ (Rotopolpress, september 2019), nagu ka Baitingeri „Happy Place“ (Rotopolpress, märts 2020) koondavad lühemaid episoode, mida saab lugeda järjestikku nagu koomiksit. Mõlemad töötavad sõna ja pildi assotsiatiivsete kombinatsioonidega ning eksperimenteerivad graafiliste jutustusvormidega väga vabalt. Tulemuseks on tööd, mis jäävad koomiksi, illustratsiooni ja kujutava kunsti piirile, mistõttu erinevad mõlemad suuremast osast teistest Saksa teostest. 

Teine oluline tegur, mille sisuline mõju Saksa koomiksimaastikule on alles väljakujunemisjärgus, on praegune koroonapandeemia. Ühest küljest on see toonud paljude Saksa koomiksimüüjate ja -kirjastajate jaoks kaasa majanduslikult kesise olukorra. Teisalt on see vallandanud joonistuskunstnike hulgas loomepalangu, mis avaldub praegu eelkõige veebis. Nii avaldas Saksa üks tuntumaid ja edukamaid koomiksijoonistajaid, Ralf König, Facebookis ja teistes kanalites episoode selle kohta, kuidas koroonakriis tema tuntud tegelaste, Kondradi ja Pauli igapäeva mõjutab. Joonistuskunstnik Sarah Burrini käsitleb oma veebikoomiksi sarjas „Das Leben ist kein Ponyhof“ samuti praeguse olukorra mõju oma elule ja tegelastele. Ning Erlangenis toimuv rahvusvaheline koomiksimess Internationale Comic-Salon Erlangen, mis 2020. aasta suvel pandeemia tõttu ära jäeti, avaldab oma veebilehel kümneid teemakohaseid lühikoomikseid erinevatelt kunstnikelt. Kampaania nimi on „Zeich(n)en aus dem Homeoffice“.