Raamatukogud traditsiooni ja progressi vahel
Säilitamine ja edasiliikumine

Raamatukogud on ajast aega pakkunud kasutajatele võimalust saada osa kultuurimälust ja ajastute teadmistest. Seda ei muuda ka digiteerimine. Teadmiste vahendamise viis muutub aga küll.

Kuna raamatukogud on alati peegeldanud ka ühiskondi, keda nad on teeninud, on raamatukogude kuvand ajaloo jooksul oluliselt muutunud. Kuid olgu tegu ajalooliste lugemissaalide toreduse või sihtotstarbelise arhitektuuriga raamatukogudega Saksa linnades – keskpunktis on alati olnud raamat kui vahend ning lugemise kultuuritehnika. Raamatukogu töötajate kohus oli valida raamatukogu jaoks kindlat teavet ning seda kasutajatele edastada. Internet kui värav teadmiste maailma teeb raamatukogud ilmselgelt üleliigseks.

Digitaalses andmemeres kursil püsimine

Raamatukogu kui laenutuspunkti funktsiooni asemele on tulnud teenäitaja funktsioon. Raamatukogu navigeerib digimaailmas, kus algoritmid lüüsivalvuritena meie maailmakogemuse määravad. Läbipaistvus, osalemine ja digitaalne enesemääramine on seetõttu kõike muud kui automatismid – vastupidi! Nii kuhjub üha enam märke sellest, et digitaalne ebavõrdsus mitte ainult ei taastooda sotsiaalset ebavõrdsust, vaid ka võimendab seda, nagu väidab näiteks Nico Koenig rohujuureprojektist P2PU (Peer to Peer University), mis tegeleb intensiivselt teadmiste vahendamise uute vormidega. „Kui teil on olemas motivatsioon, tugi, juurdepääs ja digitaalne pädevus, annab digiteerimine teie käsutusse tõepoolest terve raamatukogu,” ütleb Koenig. „Kuid kui teil ei ole neid oskusi või tuge, ei saa te digiteerimisest kasu. Mõnel juhul teadmised koguni kaugenevad teist.“ Just siin tulevad mängu raamatukogud, vahendades neid pädevusi, mida on vaja selleks, et igapäevases andmehulgas ülevaadet säilitada.
 
Taanis Aarhusis andmepädevuse vahendamisega tegeleva Jane Kunze jaoks on andmed ja nende valimine, säilitamine ja edastamine olnud alati raamatukogude põhitegevus. Täna, digitähe all, on tema sõnul oluline teine aspekt: tuleb mõista, kuidas infot luuakse ja töödeldakse; millised allikad ja motiivid on selle taga. Tegemist on ka olulise eeldusega sotsiaalse ja tööalase edu saavutamisel – „olgu tegu uue ärivõimaluse avastamise, koolis õppeedukuse parandamise, kohaliku probleemi teadvustamise või muuga.“

Teadmiste vahendamine teistel viisidel

Arvatavasti ei ole ükski teine raamatukogu tehnoloogilise reaalsuse ja ühiskondlike ootuste muutmisega rohkem kaasas käinud kui Jane Kunze töökoht Dokk1 Taani sadamalinnas Aarhusis. 2015. aastal avatud raamatukogu astus kiiresti uue raamatukogumudeli esirinda. See Skandinaavia suurim avalik raamatukogu on sealjuures palju enamat, sest seda on võimalik kasutada kultuuri-, kodaniku- ja teadmuskeskuse kombinatsioonina. Ning selle futuristlik-funktsionalistlik hoone, mis on valmistatud betoonist, klaasist ja puidust, ei astu klassikalistele traditsioonidele radikaalselt vastu mitte ainult esteetilisest vaatepunktist.
 
Keskne eesmärk on võimaldada nii noortel kui ka vanadel püsivalt muutuval tehnikavahendite maastikul toime tulla. Nii näiteks arendab Jane Kunze õppevorme, mis võimaldavad inimestel andmeid analüüsida, kujundada ja selle abil lugusid jutustada. Paljude inimeste igapäevases meediatarbimises lähevad andmed Kunze sõnul „musta kasti“ ja tulevad „infona uuesti välja – Facebooki uudisvoona, Google’i otsingutulemustena ja andmete visualiseeringuna.“ Raamatukogude ülesanne on see must kast lahti muukida. Selle protsessi lõpus peavad inimesed aru saama, kuidas saab algoritmide ja tehisintellekti abil infot genereerida.
 
Analoograamatuid pakub Dokk1 seega ühena paljudest võimalustest. Nii on otse sadamabasseini ääres asuvas hoones palju ruumi igat liiki kohtumisteks, mängudeks ja üritusteks. Praktilisi oskusi saab õppida niinimetatud markerspace’ides, mis on loomingulise töö jaoks mõeldud ruumid, mida pakutakse ka paljudes Saksa raamatukogudes. Käsitööst kõrgtehnoloogiani: siin nokitsetakse üheskoos projektide kallal, katsetatakse ja tugevdatakse niiviisi oskusteavet, mis muutub ilmselgelt digiteerunud töömaailmas ja elus aina tähtsamaks.

Õppimise sotsiaalne funktsioon

Keskendumist raamatukogude kollaboratiivsetele õpetus- ja õpivormidele selgitab P2PU esindaja Nico Koenig sellega, et „õppimine on parimal juhul sotsiaalne tegevus“. Lõppude lõpuks omandame suure osa oma teadmistest sotsiaalsetes olukordades või nende jaoks. Seetõttu on olulisem kui kunagi varem mõista, et raamatukogu on koht, kus „saab luua sotsiaalseid suhteid“.
 
Dokk1 on küll rahvusvaheline eesrindlane ja eeskuju, kuid on saanud ka kriitikat. Õhku on kerkinud „eventiseerumise“ etteheide. Ja mure selle pärast, et selles külluses midagi ka kaduma läheb. Kuid avatus uuele ja teadlikkus traditsioonilistest väärtustest ei pea üksteist välistama. „Loomulikult,“ möönab Jane Kunze, „on kodanike vajadused väga erinevad.“ Igaüks ei pea „andmeanalüütikuks“ saama. „Kuid see on olnud alati avaliku raamatukogu tee: võimaldada, mitte peale sundida vaba, demokraatlikku ja võrdõiguslikku juurdepääsu.“
 
Dokk1 ei sobi raamatukogude ümberkujundamise mudeliks juba seetõttu, et see on kohandatud täpselt tänaste kasutajate vajadustele. Kasutajad olid kontseptsiooni väljatöötamisse algusest peale kaasatud ja nende ideid, ootusi ja oskusteavet kasutati planeerimisel. Tänu sellele protsessile on Dokk1 jällegi musternäide selle kohta, mis peaks tänapäeva raamatukogu puhul olema iseenesestmõistetav: panna kõigi oma tegevuste keskmesse inimene, mitte andmekandja.