Mets müütides ja saagades
Kus elavad jumalad ja vaimud
Alguses oli puu: ükskõik kas eksib õigelt teelt Punamütsike või teevad kurja metsikud mehed, saksa müütidel ja saagadel on sageli tihe seos metsaga. Puu on isegi germaanlaste kosmose sümbol.
Christa Sigg
Rooma ajalookirjutaja Tacituse jaoks oli kujuteldamatu, et keegi võiks vabatahtlikult Germaaniasse elama minna, maad olevat ju katnud „kohutavad metsad või eemaletõukavad sood“. Ehkki ta mõningase tõenäosusega ei tõstnud kunagi jalga sellesse „metsikusse elupaika“, kujundab tema 98. aasta paiku pärast Kristust sündinud etnograafiline kirjutis „Germania“ (e. k. „Germaanlaste päritolust ja paiknemisest“, 2007) tänini arusaama tagurlikest hõimudest põhja pool Alpe, kes ei kummarda oma jumalaid mitte templites, vaid pühades hiites..
Germaania? Tänan, ei! Ehkki tõenäoliselt ei tõstnud Tacitus kunagi jalga germaanlaste aladele, andis ta oma kaasaegsetele tungiva soovituse vältida metsikutele maastikele reisimist.
| Foto (detail): ©Adobe
Tacitus võib olla kasutanud väga erinevaid allikaid, metsa tähtsus germaanlaste jaoks näib aga olevat olnud asi, mida on läbivalt kirjeldatud. Selleks ei pidanud ajaloolane isegi mitte tundma puude kultusliku austamise üksikasju, näiteks et saared olid pühendatud peajumalale Wotanile ehk Odinile ja tamm piksejumal Thorile ehk Donarile. Kui uskuda 8. sajandi legendi pühast Bonifaciusest, ei lasknud kristlasest misjonär mitte ilmaasjata langetada Donari tamme Hessenis asuvas Geismaris. Kohalviibinud friislastele avaldas sügavat muljet, et vanade jumalate protest jäi tulemata.
Puu kui elu sümbol
Üleüldse on muinaspõhja mütoloogia alguses puu: Yggdrasil, maailmasaar, sümboliseerib kogu kosmost. Oksad ühendavad üheksat maailma, samal ajal viivad juured Asgardi, kus elavad aasid ehk jumalad – sõltuvalt nägemusest võivad nad aga sama hästi resideeruda kõrgustes. Yggdrasil ühendab taevast, maad ja allilma, igihaljas ilmapuu on elu ja tekkimise ja kadumise igavese ringkäigu võrdkuju. Modifitseeritud kujul on selliseid puid ka teiste kultuuride müütides. Pärslaste puhul on tegemist simorgh-puuga, heebrea keeles on selle nimi Ez Chaim, kreeklastel hesperiidide ehk nümfide puu ja Indias on juttu asvatthast, viigipuust.
„Eddas“, vanapõhja saagade ja kangelaslaulude kogumikus, esineb Yggdrasil jumalate kogunemiskohana, kes seal nõu peavad ja õigust mõistavad. Keskaegsete kohtutammede või -pärnade traditsioon võiks väga kaugelt sellega seotud olla. Pahklik vana puu on ju põhimõtteliselt muljetavaldav, tema mõju eest ei pääse keegi, eriti veel siis, kui selle kõrval on terve mets – hoomamatu, hämar ja salapärane. Sest kes teab, mis peitub järgmise puu taga või kust on pärit ootamatu krabin tihnikus.
Täiuslik tegevuspaik müütide ja saagade jaoks
Igaüks, kes on kunagi metsa eksinud, eriti veel hämaras, tunneb end kõhedalt, isegi kui ta ei ole kunagi kriminaalromaanidega kokku puutunud. Müütide ja saagade jaoks ei saaks olla veel paremat tegevuspaika. Ja mis oleksid vendade Grimmide muinasjutud ilma metsata? Seal kohtab Punamütsike hunti, eksinud Hansuke ja Greteke sattuvad kuusepadrikus piparkoogimajakese juurde ja vana pärna all on konn-kuningapoja nõiutud allikas. Umbes pooltes vendade Grimmide „Laste- ja kodumuinasjuttudes“ on metsal keskne roll. Siin elutsevad koletised ja pahalased, nõiad või Rumpelstiltskin, nõiduda oskav väike mehike, kes tahaks kuningannaks tõusnud möldritütre last endale saada.
Ükskõik kas nad on kääbused või hiiglased, „metsikud mehed“ kuuluvad saagade klassikalise personali hulka. Tsivilisatsiooni pelgavaid metsinimesi või metsavaime kirjeldatakse pigem tahumatutena, nad on varustatud tohutu jõuga ja nende keha kaetud karusnahaga. Nuia või vitsa viibutavatena esinevad nad eelkõige Alpide piirkonnas. Ja advendiajal võib neist saada ka Krampus, kes saadab püha Nikolaust mitte üksnes Baierimaal ja Austrias, vaid ka Tšehhis või Horvaatias.
Erandlik nähtus on seevastu hiiglaslik Rübezahl, kes väsimatult Sileesia Krkonoše/Karkonosze (saksakeelse nimetusega Riesengebirge – hiigelmäestik või hiiglaste mäestik – tõlkija märkus) mägedes rändab ja keda tema rahutuse tõttu süüdistatakse piirkonna kiiresti muutuvas ilmastikus. Juba ainuüksi sellest mäevaimust on lõputult lugusid, mille puhul on raske leida ühist nimetajat. Selles aga peitubki nende stiihiliste tegelaste võlu, keda lihtsalt ei õnnestu raamidesse panna. Ja kui siiski, siis surevad nad nagu Harzi metsik mees, kelle koopast leiti maagisoon. Nii on sealkandis seletatud kaevanduste tekkimise algust.
Pulstunud metsaolendid ja kasetüved kombestikus
Nende taltsutamatute metsaolendite jäänukid taaselustuvad Lõuna-Saksamaa vastlapäeval ja eelkõige jõulude ja kolmekuningapäeva vahelisel ajal (Raunächte) ehk 25. detsembrist 6. jaanuarini. Pulstunud hirmutistena käivad nad suure kisa ja käraga ringi, et lärmi lüües kurje vaime peletada. Ehk sarnast peletatakse sarnase abil, samas on see ka hea võimaluse ülemeelikusteks
Tänaseni mängivad metsavaimud ja -olendid mõnes piirkonnas aktiivset rolli traditsioonilistel tähtpäevadel, nagu siin Krampus talvisel nigulapäeval või metsast pärit pulstunud tegelased Lõuna-Saksamaa vastlapäeval.
| Foto (detail): © Adobe
Sama käib ka meiupuuga seotud kommete kohta: alates kirjuks kaunistatud kase- või kuusetüve püstitamisest kuni valvamiseni koos ohtra alkoholiga või puu varastamiseni naaberküla noormeeste poolt. 13. sajandil esmakordselt Aachenis dokumenteeritud rituaali, mida tänapäeval tuntakse Ida-Friisimaalt Šveitsini ja Ülem-Lausitzist Saarimaani, eelkäijaks tahetakse pidada germaanlaste kultustoiminguid. Kui tegemist on puudega, on sellised viitamised ootuspärased. Sellegipoolest ei pruugi need alati paika pidada. Sest kus on palju metsa, on ka palju metsaga seotud tõlgendusi.