Christoph Bartmann soovitab
Nachtleuchten

© S. Fischer Verlag Pärast 2008. aastal ilmunud paljukiidetud romaani „Änderungsschneiderei Los Milagros“ pidi Maria Cecilia Barbetta oma teise teose kallal töötama ilmselt palju aastaid. Paljud stipendiumiandjad ja elukohapakkujad, keda autor alguses tänab, tõestavad selle teekonna pikkust ja võib-olla ka raskust, mille lõpus seisab „Nachtleute“ – nii valmisteos kui ka iseenda probleemide protokoll. Barbetta süüvis veel kord oma sünnikohta Buenos Airesesse, täpsemalt selle põhjas asuvasse eeslinna Ballester, kus ta üles kasvas. Ning taas annab tema kirjutisele elu suur kirg ühelt poolt saksa keele ja teiselt poolt Lõuna-Ameerika kirjanduslike traditsioonide vastu, mille kirjeldamiseks jääb märksõnast „maagiline realism“ väheks. Selle koolkonna vähendatud vormidega, mõelgem kasvõi Isabel Allendele, Barbetta igatahes ei tegele; pigem juba Julio Cortázari ja tema kalduvusega kujuteldavuse ja üleloomulikkuse poole, mis katoliiklusesse ulatumata pole mõeldavgi. Kuid jälgi, vihjeid ja viiteid on selles romaanis nii palju, et ühes teoses neid kõiki niikuinii käsitleda ei jõua.

Õigupoolest kirjutas Barbetta kolm lühemat romaani, mis räägivad 1974/75. aastal Ballesteris elanud inimestest. Leiame end äsja eksiilist naasnud diktaatori Peróni surma-aastast. Tema lesk Isabel, kellel pole küll sobivaid omadusi, kuid on spirituaalseid kalduvusi, astub ilma valimisi korraldamata tema asemele. See on näitemäng, millele sõjavägi kaks aastat hiljem järsult lõpu teeb. Romaan sellest ei räägi, vaid jääb Ballesteri, niiöelda väikeste inimeste ja nende murede, eelkõige aga soovide ja lootuste juurde. Ballesteris ja ka mujal käärib ja meid pannakse ühiskondliku revolutsiooni laborisse, kus seguneb palju impulsse, nii realistlikke kui ka fantaasiamaailma kuuluvaid. Kõigepealt saame osa katoliiklikus tütarlastekoolis toimuvast, kus paar õpilast tahavad Teise Vatikani Kirikukogu omaalgatuslikult ellu kutsuda öösiti majast majja kõndiva helendava Madonna-kujuna, kes loob romaanile pealkirja andnud „ööinimesi“. Siis jälgime mõningaid väikeettevõtjaid, automehaanikuid, juuksureid nende tegemistes ja veel rohkem nende suhtluses. „Autopia“ on nime saanud autotöökojalt, kus muu hulgas või peamiselt tegeletakse dissidentlike poliitiliste ideede haudumisega. Kolmandas ja viimases osas võtab rühm koolitöötajaid ette spritismisaladuste ilmsiks toomise, mis on ka poliitiline küsimus, kui juba president ise nende seanssidest inspiratsiooni saab.

Varsti saab selgeks, et osadel on üksteisega vähe pistmist. Neid ei seo ükski pinevust pakkuv tegevus, ükski mõistatus ei nõua lahendamist. Ükskõik kui tihedaks romaani motiivivõrk ka põimitud poleks, ükskõik kui palju kogu sündmustik ime ja selle argipäevas realiseerumise ümber ka ei keerleks – see jääbki keerlema, ilma edasi arenemata. Asjaolu, et Barbetta jagas romaani kolmeks osaks, võib olla seotud sellega, et üheski kolmest loost pole ainest „suure“ romaani jaoks: 552 leheküljel aset leidev tegevustik toimub peamiselt ju põnevuse mikrotasandil. Ja seda igal leheküljel, mille Barbetta on täitnud oma tõepoolest kauni saksakeelse proosaga. Autor tunnistab vestlustes heameelega, et armastab saksa keelt, mis ei ole tema emakeel, ega soovi kirjutada üheski teises keeles, ka mitte hispaania keeles. Saksa keel armastab Maria Cecilia Barbettat igatahes samamoodi vastu. Tänapäeval pole just palju kirjanikke, kes suudaksid kirjutada nii leidlikult, värvikalt ja uljalt. Tema puhul tõuseb keel tänu oma rikkusele ja tihedusele vaieldamatult sisust rohkem esile. Romaan elab tegelikult sellest külluslikust artikulatsioonist, mis laotub raamatulehtedele tüpograafiliste eksperimentide, illustratsioonide, kustutuste ja omapärase jaotusega kolm korda kolmekümne kolmeks pluss üheks viimaseks peatükiks. Seda võib pidada eputamiseks ja tekstile võib ette heita üleprodutseerimist. Kuid siin on eputamine stiilina tervitatav – see on manerism, normaalsuse piire ületava kujundussoovi väljendus, mille varjus peab kujundatav veidi kahvatuma.

Selle pika romaani läbitöötamiseks on vaja kannatust, kuid leht lehe järel rõõmustab see oma väsimatu jutustus- ja (siia see sõna võib-olla sobib) luiskamisrõõmuga, mis samal ajal jutustatava maailma mõistmist võib-olla asjatult raskendab.