Ragnar Klavan - FC Augsburgi jalgpallur, esimene eestlane Saksa kõrgliigas
Hoolimata asjaolust, et olin saksa keelt koolis teise võõrkeelena õppinud, selgus Saksamaale kolides, et oluliselt kaugemale kui „koer” või „püksid” mu keeleteadmised ei küündi. Ega ma muidugi selle õppimisele ülearu palju polnud koolis pühendunud ka, lihtsalt ei klappinud. Saksa keele võlu avastasin enda jaoks alles Saksamaal – olen inimene, kes tahab keelt keelekeskkonnas õppida. Kohapeal avastadki, kui äge keel see tegelikult on. Tänu saksa keelele saan inimestega vabalt suhelda ja teistmoodi poleks ma ausalt öeldes sealses kultuuriruumis elamist ette kujutanudki.
Meie klubis on koos palju erinevaid rahvusi – alustasime omavahel inglise keeles, meeskonnas oli aga paar hollandlast ja et mina oskasin tänu varasematele kogemustele hollandi keelt, rääkisime seda ka. Igapäevasuhtluses ja staadionil kinnistus saksa keel muidugi kiiresti, kätte said õpitud isegi spetsiifilised väljendid, mis Lõuna-Saksamaa mängužargoonile omased. Näiteks kui keegi hüüab „Leo!”, tähendab see, et lased palli läbi ega puutu seda. Kui ei teaks, ei oskaks arvatagi – Leo oli hoopis mu vanaisa nimi …
Švaabimaa dialekt tegi alguses muidugi peavalu, ent mitte ainult mulle – tihti ei pruugi ka teistest regioonidest pärit sakslased sellest aru saada. Meil on aga suurepärane meeskonnavaim, paljude mängijatega suhtleme ka tööväliselt.
Jalgpall on Saksamaa rahvussport – staadionid on rahvast täis ja inimesed armastavad oma koduklubi. Kui alguses mõtlesin, et saan kodulinnas Augsburgis autogramme jagamata poodi lipata, siis nüüd olen aru saanud, et autogrammikaardid peavad igaks juhuks ikka käepärast olema – muidu on fännid pettunud. Kui näen aga neid staadionil särgiga number 5, kuhu on Klavan peale kirjutatud, ringi käimas, tähendab see, et teen oma tööd hästi.