Linnaarendus
Sotsiaalse kokkukuuluvuse tugevdamine
Linnaarendajad on ammu aru saanud, et elupiirkonnad, kus elab suur hulk halvas olukorras peresid, vajavad erilist tähelepanu. See aitab elukeskkonda elanike jaoks oluliselt paremaks muuta.
Ilmselgelt kehtivad Saksamaa jalgpallistaadionidel eri rahvuste kooseksisteerimise küsimuses hoopis teised standardid kui tavalisel naabruskonna jalkaplatsil. Profimeeskondadele, kus on koos väga erinevatest rahvustest ja eri taustaga mängijad, pannakse suuri edulootusi. Samasuguse koosseisuga jalgpallikõksijaid paneelmajade vahel nähakse aga tihtipeale sotsiaalse häirekellana. Sest piirkonna „probleemseks“ muutumisel on tavaliselt oluline tegur sisserändajataustaga inimeste osakaal.
Tõepoolest, Hamburgi Billstedti ja Wilhelmsburgi linnaosades, mis saavad linna iga-aastases sotsiaalmonitooringus järjepidevalt hinde „väga madal“, ajavad koos palli taga eri tausta ja nahavärviga lapsed. Kuid seal, kus mõni näeb häiresignaali, võib reaalsuses näha eelkõige erakordselt rõõmsaid, sportlikult ja moodsalt riietatud hobijalgpallureid, kes räägivad valju häälega aktsendivaba saksa keelt.
Getofantaasia või eeslinnaidüll
Sellegipoolest nimetatakse Billstedti ajakirjanduses ikka ja jälle diilerite ja pussitajate getoks. Seda kuvandit ei levita mitte ainult bulvarilehed. Statistika annab ka poliitikutele alust Hamburgi idaossa murelikult suhtuda: 22% saab sotsiaalabi, ligi 10% on töötud, 72% alla 18-aastastest on sisserändetaustaga. Need näitajad äratavad getofantaasiad.Tegelikkuses avaneb Schleswig-Holsteini liidumaa piiri äärses suures linnaosas üllatuslikul kombel hoopis vastupidine pilt. Metroojaama ümbruse kvartalites annavad tooni vanad ja uued väikesed ühepereelamud eesaias kasvavate roosipõõsastega, neile lisanduvad kuni kolmekordsed elumajad, mõned lausa 19. sajandi lõpust. Koduigatsusele viitavaid satelliiditaldrikuid rõdudel võib näha pigem harva, Saksa lippu kasutatakse kodukaunistusvahendina aga laialdaselt, ja mitte ainult rahvusvaheliste turniiride ajal.
See väikekodanlik idüll puruneb alles Mümmelmannsbergis, mis on linnaosa serval paiknev asum. Looduskaitsealaga ümbritsetud piirkonda ehitati 1970. aastatel tüüpiline satelliitlinn paneelmajade ja kõrghoonetega, ning väikesele alale koondati suur hulk sotsiaalkortereid.
Mänguväljakud ja kirjud rõdud „Killstedtis“
Kuid ka see asum ei näe välja „ebasoovitava“ piirkonnana. Palju mänguväljakuid ja äärmiselt mitmekesine puudekooslus tähistavad lihtsa, kui korraliku odavarhitektuuri vahele jäävaid tühimikke. Paljusid hooneid on hiljuti saneeritud ning ehitatud neile uusi rõdusid. Pea kõik rõdud on taimedest kirjud. Kampadest pole „Killstedtis“, nagu Hamburgi suurim kohalik ajaleht seda linnaosa kord nimetas, kuskil märkigi.Probleeme noorte, getokäitumise ja agressiivsete kuritegudega on selles majanduslikult mahajäänud, puhtalt elamiseks mõeldud piirkonnas kindlasti. Siiski jääb Billstedt krimistatistikas alla Hamburgi keskmise taseme. Ja see tendents on selgelt positiivne – nagu ka Wilhelmsburgis, mis on suurima välismaalaste osakaalu ja koleda mainega linnaosa, kuhu suurel Elbe-saarel elavad hansalinlased viivad väidetavalt kõik, mida nad oma koduukse ees näha ei taha: tööstuse, mürgised jäätmed ja vaesed elanikud.
Uued koolid, ujula, ronimishall
Kannapöörde tegemiseks korraldati Wilhelmsburgis algatuseks 2007. kuni 2013. aastani rahvusvahelist ehitusmessi koos sellele järgneva aiandusnäitusega, eesmärgiga parandada elukvaliteeti ja infrastruktuuri. Ehitati koole, saneeriti ja soojustati elurajoone ning ehitati uusi juurde, rajati suur keskpark. Lisaks kerkisid Wilhelmsburgi „kosmopoli“, kus elab 80 eri rahvust, ujula, ronimishall ja mitmesugused muud vaba aja ja täiendõpperajatised.Asjaolu, et selleks investeeriti miljard eurot, millest kolmandik tuli avalikest vahenditest, on kindlasti erand. Kuid arusaam, et suure vaesustasemega elupiirkonnad vajavad eritähelepanu, on linnaplaneerijate teadvusesse ammu jõudnud. Tihtipeale jääb asi siiski puuduvate ressursside taha.