Intervjuu
Teaduse kunst

Kuni romantismiajastuni nimetati kunstiks kõike, mis tekkis loomingulise protsessi käigus. See hõlmas ka teaduslikke tehnikaid. Polühistorid nagu Leonardo da Vinci ei olnud seega üksikjuhtumid. Hiljem kinnistus ettekujutust kahest erinevast distsipliinist: geeniuse subjektiivsest kogemusest loodud kunst ühelt poolt ja teaduste objektiivne maailm teiselt poolt. Ent juba aastaid on kasvanud vastastikune huvi erialase mõttevahetuse vastu. Teadlased tõstatavad küsimusi, mille motiivid on kunstilised, kunstnikud kasutavad oma uurimuste jaoks teaduslikke meetodeid. Saadud teadmised avardavad vaatevälja mõlemal pool ja annavad uusi impulsse ühiskondlikule diskursusele, nt keskkonna- ja kliimakaitse vallas.

Helikunstnik Marcus Maeder on ühtlasi ka teadlane. Ta loob kunstiteoseid teaduslikult kogutud andmetest. Oma tulemusi jagab ta aga ka juhtivate teadlastega. Juba aastaid uurib ta kliimamuutuse mõju metsale – nii ka Goethe Instituudi projekti „World Wild Wald“ raames. Vestlesime Marcus Maederiga tema tööst.

Looduse kõla: Juba palju aastaid olete uurinud puude helisid ja kõlasid, mõnda aega olete ka teaduslikult tegelenud helidega mullas. Selle uurimisvaldkonna nimetus on bioakustika. Millega on tegemist? 

Bioakustika on ökoakustika vanim distsipliin, tegeleb peamiselt elussüsteemide akustiliste signaalidega. Ma pean end pigem ökoakustikuks, kuna ma tegelen oma projektides väga erinevate ja osalt ka üldisemate küsimustega. Kõla on informatsioon: selles, mida me keskkonnahelidest kuuleme, peitub alati ka ökoloogiline teave. Nii näiteks võimaldab loomahäälte mitmekesisus helimaastikus teha järeldusi selle elupaiga elurikkuse kohta. Lisaks kuulub ökoakustika juurde ajaloost tingituna nende helide esteetiline analüüs, mida me oma keskkonnas kuuleme: kuidas me neid tajume või millist esteetilist väärtust me neile omistame?
 
Mida olete oma uurimuste käigus seni teada saanud? 

Taimede bioakustikas suutsime näidata, kuidas kuivastress akustiliselt ja aja jooksul manifesteerub. Alpide piirkonnas järjest kauem kestvate kuivaperioodide tõttu jõuavad teatud puuliigid oma füsioloogiliste piirideni ja kuivavad paiguti ära. Need puud saadavad välja ultraheli vahemikus stressihelisid. Taimede kuivastressi signaale tuntakse alates 1960. aastatest; meie oleme toonud need helid kuuldavasse vahemikku ja teinud kliimamuutuse mõju nii vahetult kogetavaks. Üks teine projekt tegeleb mulla ökoakustikaga. Siin tuleb ilmsiks peaaegu täiesti uurimata akustiline maailm: mullaloomade, taimejuurte jne helid moodustavad ülimalt keerulise helimaastiku, mille kõla muutub vastavalt päeva- ja aastaajale.
 
Teie teiseks kireks on helikunst ja elektroonilise muusika loomine – tihti ka seoses teie bioakustika projektidega. Kuidas sünnib teaduslikest andmetest kunstiteos? 

Minu strateegia seisneb enamast selles, et mõtlen mõlemast – nii teaduslikest kui kunstilistest perspektiividest ja meetoditest – algusest peale koos. Näiteks ei anna mulle rahu mingi küsimus mõne maastiku puhul, näiteks kuidas kliimamuutus seda mõjutab. Siis ma mõtlen, kuidas saaks võimalikke muutusi mõõta ja kuidas ma neid mõõtmisi esteetiliselt/kunstiliselt uurida ja kasutada saaks. Enamasti kangastub mulle varsti ka võimalik kunstiline vorm, milles ma seda objekti koos publikuga edasi uurida ja kasutusele võtta saan. Kunst saab teaduslikke teadmisi viia diskursiivsesse vormi – vahetu, ühise esteetilise kogemuse kaudu. Publik saab osa elamusest minu kunstiteoses ja hakkab sellest rääkima. See oleks minu jaoks koht, kus hakkab tekkima kunsti ja teaduse teadliku miksimise ühiskondlik mõju.
Marcus Maeder (vasakul) paigaldab koos bioloog Roman Zweifeliga Šveitsi metsa, lume ja maastiku uurimisasutusest (Eidgenössische Forschungsanstalt für Wald, Schnee und Landschaft WSL) metsa mõõtejaama. | © Marco Zanoni Goethe Instituudi projekti „World Wild Wald“ jaoks töötasite välja külastatava ruumiinstallatsiooni, metsa vaatluskeskuse, milles töödeldakse ja esitletakse kunstiliselt metsast pärinevaid teaduslikke andmeid. Mis külastajaid installatsiooni sisenemisel ees ootab, mida seal uurida saab? 

Me soovime, et metsa või metsatukka saaks kogeda täiesti uuel moel. Varjatud protsessid tehakse akustiliselt kuuldavaks: näiteks puude elektrilised signaalid, mis juhivad paljusid füsioloogilisi protsesse. Või helid metsamullas, mis muutuvad päeva ja öö jooksul. Sinna juurde salvestame metsatuka helisid või sonifitseerime mõõtmisandmeid, s.tkasutame andmeridu, et juhtida arvutiga genereeritud kõlasid. Uuritava metsatuka keskele paneme lisaks 360° kaamera, mis teatava intervalli tagant pilti salvestab. Nii peaks tekkima meeliköitev keskkond, mille helidesse ja piltidesse on võimalik sukelduda ja mis võimaldab kogeda rohkemat kui metsas jalutades.
 
Metsa vaatluskeskus vahendab – nagu ka paljud teie varasemad kunstiteosed – keskkonnaprotsesse täiesti uuel, kunstilisel viisil. Mis paneb teid oma tööd tegema, mis on nende kunstiteoste loomise ajendiks? 

Loomulikult ei anna mulle asu juba praegu nähtavad/mõõdetavad ja ka tulevased kliimamuutuse mõjud. Kui räägitakse hädavajalikust uuest suhtest looduslikku keskkonda, siis peab see tuginema looduslike protsesside ja eluvormide teistsugusele ja intensiivsemale tajumisele. Teadus ja tehnika võimaldavad seda ühelt poolt, nad suudavad protsesse ja elusolendeid muuta meie jaoks tajutavaks, nii-öelda anda neile hääle. Kunst teiselt poolt kujundab neid „hääli“ ehk vastavaid looduse kogemise vorme – ta küsib, kuidas me maailma kogeda saame: kuidas tajume oma keskkonda ja kuidas seda tõlgendame, milliseid lugusid genereerime? Kuidas me iseend tajume, kas kõigest looduslikust kõrgemal seisvana või suuremate seoste ja süsteemide osana? Ma üritan neid küsimusi uurida oma vahendite ja võimetega.

Lisaks on Eestis viimastel aastatel intensiivselt vaieldud metsa kasutamise üle. Peaaegu puutumatus Järvselja metsas, kuhu paigaldasime oma salvestus- ja mõõtejaama, ühendasime kolm kuuske juhtmete abil meie instrumentidega. Eestis on see puuliik lausa kahetise surve all: nagu kõikjal Euroopas kannatab ta süveneva kuivuse all ja oletatavasti kaob järgnevate aastakümnete jooksul madalamatel kõrgustel asuvatest kasvukohtadest. Teisalt vaieldakse Eestis ikka ja jälle selle üle, kui intensiivselt seda liiki – aga ka terveid metsaalasid – kasutada tohib või tuleks neid hoopis rohkem kaitsta. Meie installatsiooni eesmärk on võimaldada teistsugust, intensiivsemat ja esteetilisemat juurdepääsu puutumatule kodumaisele metsaökosüsteemile, kus muutub kuuldavaks, kui seotult kõik organismid keerukas (akustilises) kogukonnas koos elavad.
Installatsiooniga „Silva“ tahame suurendada teadlikkust metsast kui haprast ja kaitset vajavast ökosüsteemist.