Kunst
Prosa/Poesie: Mattias Veller
"Ich will es nicht sagen, weil ich auch daran Zweifel habe, aber ich glaube, dass ich durchaus weiß, wie ich meine Zeit einteilen kann, damit es mir weniger oft schlecht geht. Es zu sagen, möchte ich beherrschen."
Ein Prosatext in estnischer Sprache
“Aga ou ou, kas sa mäletad või on vähemalt natukegi kuskil kolba taga meeles või riidekapi põhjas/taga/ülal, mis iganes see kaugeim-sügavaim sopp seal on, et kas mäletad, kui oli veel raske ja kogu kuradi aeg ja iga jumala päev mingi täielik andmine, ja kui vahepeal anda ei suutnud, siis oli ikka väga halvasti ja nüüd! Mis on nüüd, nüüd on lihtne ja selge, sest mingit punnitamist ei ole ja oleme suht-koht leppinud oma saatustega (kui sellised asjad olemas on) ja tõesti! Tõesti, usu mind, kulla inimene, kergemaks läheb, kui sa ei taha enam, et oleks kerge või Tõeline või Ilus või üldse midagi, vaid lihtsalt lepid. Lihtsalt lepid ja see ei tähenda, et mina, kes ma seda praegu ütlen, päriselt leppinud ka oleks, aga no mõtle! Teoorias. On ju ilus mõte.
Või on sul meelest läinud ja oledki juba tõusnud kuhugi uutesse kõrgustesse ja oskadki seda kõike juba laitmatult? Ma ei saa vist täpselt aru, sest ma ei näe su silmade ja nina ja lauba ja naljakalt pikkade karvadega kulmude taha su aju sisse, kuigi ma otseselt ei arva, et sa midagi varjad. Sa pole selline mu arust ja kogemuse põhjal, aga ikkagi, mida sa arvad? Palun ütle.”
Niimoodi ma temaga umbes rääkisin ja siiani ei tea. See, kuidas ta olla oskab, ongi vist umbes see “see” millest räägime, kui räägime “sellest” ja ka see, mis tänaval mööduvad inimesed naeratama paneb ja elujõudu annab. Ei taha seda endale öelda, sest ka selles võib kahelda, aga tegelikult ma vist ikka tean, kuidas oma ajaga ümber käia nii, et poleks liiga tihti liiga halb olla. Tahaks osata seda sõnastada ka.
*
Köis ripub kitarriga ühe konksu otsas. Normaalne pill sai hiljuti ostetud. Kujutan ette, et kui load saan, saab igast kraami vedada selle köiega. Kleeeee… viitsid Bolti kaubikuga sõita w? Ou sul load on w? No mida sa ise arvad, loomulikult ei ole. Kas S****** Viljandi Folgi pealaval ka esineb? Ilmselgelt esineb. Laule on w? Ei ole, peab w? Ei pea. Noh. Jah. Mis tahad siis?
Köis kõlgub keset tuba ja iga kord, kui tast mööda kõnnin, kiigutab ta mulle midagi 4/4 taktimõõdus ja tuletab meelde, et olen lihtsalt üks tavaline jorss ja et ma pole midagi eriti keerulist ja huvitavat kokku mõelnud ega ühegi eriti kõva asjaga maha saanud. Selline labajalavalsi-tüüp. Roosid-ja-vein, lips-ja-pintsak, ees-ja-perekonnanimi-tüüp. Aga headel päevadel (või isegi käib-kah-päevadel) polegi nagu viga olla täpselt selline tavaline C-duur-tüüp; kui eriti funky-ks läheb, siis ka A-moll-tüüp. Olen sõbralik poiss ja üritan köiega sõbraks saada. Üldiselt mulle meeldivad inimesed ja igasugu antropomorfiseeritavad asjad.
Köis poeb voodisse ja tahaks köiele öelda: “Köis! Gedoff mai dikk!” Aga köis üritab püksi pugeda ja juba päris kaua oleme kollektiivselt köiele õige hea ja magusa jutu ümber rääkinud. Et noh, kurb küll, aga ilus on ju ka. Igavene armastus ja! Forever inn aar haarts ja mõtle, kui ilus on vaadata noort kena tüdrukut, kes on veel nukker ka. Mõtle kui kaunis, kui inimesel kõik täiega lappab. (Vähemalt on ilus, vähemalt on noor, ütleme.)
Köis on juba ümber kaela roninud ja üritab igast trikke välja mõelda, et ma ta korrakski kaalumisele võtaksin. “Ei, köieke, oota nüüd. Proovi ehk mujalt, mul ei ole praegu isu,” ütlen. Köiepoiss saab aru, et on liiga agar olnud. Nohiseb midagi hädist ja mittemärkimisväärset ja keerab seina poole ära.
*
ma loodan et kui see kõik läbi on siis ma vähemalt suren tervisekindlustusega
et kui eestist saab lõpuks üks euroopa viiest rikkaimast riigist
või vähemalt uus põhjamaa
kui selle hüppelise majanduskasvuga maha saame siis
võiksin vähemalt jaksata osta vahel poest mahetoitu
ja ehk pole küsimust kas ma pean üleval oma ema või tema mind
ostaks lõpuaegadeks maardusse maja katusele päikesepaneelid näiteks
saan olla eetiline kangelane ja teha “oma osa”
olla see keda me kõik pikisilmi ootasime
ja mida sa üldse ajad kui sa arvad et ma sinna ei jõua kes iganes sa oled kallis kahtleja
on asju milles võib kahelda nagu ilu armastus tõde ausus ja igavene rahu maa peal
aga kui sa raisk arvad et ma ei hakka esiteks tegema sõpradele balta chillis fanta longerot välja teiseks silmagi pilgutamata otsakooli juurest šaurma kebabist seitsme eurost falafelit ostma ja kolmandaks tihedamini kui varem uusi raamatuid ostma et neid täis joonida
siis oi kuidas sa eksid
ja me kõik teame mida öeldakse neile kes eksivad
*
ühisel puhkealal minu riiulil mingi teise tüübi punase Nexti pakk
kõrval cheval blanc ja dark pitted olives ja need suvalised purgikaaned mu üleeile
ja võibolla ka üleüleeile kantud allaritega segamini
pipraviinaplekid neil ruutsentmeetreil kuhu me ülikooliaastate
jooksul kordagi astunud pole
vahel joome hästi täis kukume maha
ja täiesti muuseas kuuleme kuidas plekk ütleb
see s*** mis ilmselgelt praegu te ninade all haiseb
ega see kuhugi ära kao
on tungivalt mõistlik midagi ette võtta
aga ärge hakake praegu jubedasti seletama
ma tean et tahaksite aga te teate ju väga hästi
et enesest rääkimine ei oma mingit tähtsust ega ole kuidagi põhjendatav ajal mil toimuvad
need asjad mis praegu toimuvad ega ka need mis on toimunud just mõnda aega tagasi
või need mida võib arvata toimuvat mõne aja pärast tulevikus
kõik niikuinii tantsivad kõigiga ja pange edasi lihtsalt olge natuke ettevaatlikumad eks
“Aga ou ou, kas sa mäletad või on vähemalt natukegi kuskil kolba taga meeles või riidekapi põhjas/taga/ülal, mis iganes see kaugeim-sügavaim sopp seal on, et kas mäletad, kui oli veel raske ja kogu kuradi aeg ja iga jumala päev mingi täielik andmine, ja kui vahepeal anda ei suutnud, siis oli ikka väga halvasti ja nüüd! Mis on nüüd, nüüd on lihtne ja selge, sest mingit punnitamist ei ole ja oleme suht-koht leppinud oma saatustega (kui sellised asjad olemas on) ja tõesti! Tõesti, usu mind, kulla inimene, kergemaks läheb, kui sa ei taha enam, et oleks kerge või Tõeline või Ilus või üldse midagi, vaid lihtsalt lepid. Lihtsalt lepid ja see ei tähenda, et mina, kes ma seda praegu ütlen, päriselt leppinud ka oleks, aga no mõtle! Teoorias. On ju ilus mõte.
Või on sul meelest läinud ja oledki juba tõusnud kuhugi uutesse kõrgustesse ja oskadki seda kõike juba laitmatult? Ma ei saa vist täpselt aru, sest ma ei näe su silmade ja nina ja lauba ja naljakalt pikkade karvadega kulmude taha su aju sisse, kuigi ma otseselt ei arva, et sa midagi varjad. Sa pole selline mu arust ja kogemuse põhjal, aga ikkagi, mida sa arvad? Palun ütle.”
Niimoodi ma temaga umbes rääkisin ja siiani ei tea. See, kuidas ta olla oskab, ongi vist umbes see “see” millest räägime, kui räägime “sellest” ja ka see, mis tänaval mööduvad inimesed naeratama paneb ja elujõudu annab. Ei taha seda endale öelda, sest ka selles võib kahelda, aga tegelikult ma vist ikka tean, kuidas oma ajaga ümber käia nii, et poleks liiga tihti liiga halb olla. Tahaks osata seda sõnastada ka.
*
Köis ripub kitarriga ühe konksu otsas. Normaalne pill sai hiljuti ostetud. Kujutan ette, et kui load saan, saab igast kraami vedada selle köiega. Kleeeee… viitsid Bolti kaubikuga sõita w? Ou sul load on w? No mida sa ise arvad, loomulikult ei ole. Kas S****** Viljandi Folgi pealaval ka esineb? Ilmselgelt esineb. Laule on w? Ei ole, peab w? Ei pea. Noh. Jah. Mis tahad siis?
Köis kõlgub keset tuba ja iga kord, kui tast mööda kõnnin, kiigutab ta mulle midagi 4/4 taktimõõdus ja tuletab meelde, et olen lihtsalt üks tavaline jorss ja et ma pole midagi eriti keerulist ja huvitavat kokku mõelnud ega ühegi eriti kõva asjaga maha saanud. Selline labajalavalsi-tüüp. Roosid-ja-vein, lips-ja-pintsak, ees-ja-perekonnanimi-tüüp. Aga headel päevadel (või isegi käib-kah-päevadel) polegi nagu viga olla täpselt selline tavaline C-duur-tüüp; kui eriti funky-ks läheb, siis ka A-moll-tüüp. Olen sõbralik poiss ja üritan köiega sõbraks saada. Üldiselt mulle meeldivad inimesed ja igasugu antropomorfiseeritavad asjad.
Köis poeb voodisse ja tahaks köiele öelda: “Köis! Gedoff mai dikk!” Aga köis üritab püksi pugeda ja juba päris kaua oleme kollektiivselt köiele õige hea ja magusa jutu ümber rääkinud. Et noh, kurb küll, aga ilus on ju ka. Igavene armastus ja! Forever inn aar haarts ja mõtle, kui ilus on vaadata noort kena tüdrukut, kes on veel nukker ka. Mõtle kui kaunis, kui inimesel kõik täiega lappab. (Vähemalt on ilus, vähemalt on noor, ütleme.)
Köis on juba ümber kaela roninud ja üritab igast trikke välja mõelda, et ma ta korrakski kaalumisele võtaksin. “Ei, köieke, oota nüüd. Proovi ehk mujalt, mul ei ole praegu isu,” ütlen. Köiepoiss saab aru, et on liiga agar olnud. Nohiseb midagi hädist ja mittemärkimisväärset ja keerab seina poole ära.
*
ma loodan et kui see kõik läbi on siis ma vähemalt suren tervisekindlustusega
et kui eestist saab lõpuks üks euroopa viiest rikkaimast riigist
või vähemalt uus põhjamaa
kui selle hüppelise majanduskasvuga maha saame siis
võiksin vähemalt jaksata osta vahel poest mahetoitu
ja ehk pole küsimust kas ma pean üleval oma ema või tema mind
ostaks lõpuaegadeks maardusse maja katusele päikesepaneelid näiteks
saan olla eetiline kangelane ja teha “oma osa”
olla see keda me kõik pikisilmi ootasime
ja mida sa üldse ajad kui sa arvad et ma sinna ei jõua kes iganes sa oled kallis kahtleja
on asju milles võib kahelda nagu ilu armastus tõde ausus ja igavene rahu maa peal
aga kui sa raisk arvad et ma ei hakka esiteks tegema sõpradele balta chillis fanta longerot välja teiseks silmagi pilgutamata otsakooli juurest šaurma kebabist seitsme eurost falafelit ostma ja kolmandaks tihedamini kui varem uusi raamatuid ostma et neid täis joonida
siis oi kuidas sa eksid
ja me kõik teame mida öeldakse neile kes eksivad
*
ühisel puhkealal minu riiulil mingi teise tüübi punase Nexti pakk
kõrval cheval blanc ja dark pitted olives ja need suvalised purgikaaned mu üleeile
ja võibolla ka üleüleeile kantud allaritega segamini
pipraviinaplekid neil ruutsentmeetreil kuhu me ülikooliaastate
jooksul kordagi astunud pole
vahel joome hästi täis kukume maha
ja täiesti muuseas kuuleme kuidas plekk ütleb
see s*** mis ilmselgelt praegu te ninade all haiseb
ega see kuhugi ära kao
on tungivalt mõistlik midagi ette võtta
aga ärge hakake praegu jubedasti seletama
ma tean et tahaksite aga te teate ju väga hästi
et enesest rääkimine ei oma mingit tähtsust ega ole kuidagi põhjendatav ajal mil toimuvad
need asjad mis praegu toimuvad ega ka need mis on toimunud just mõnda aega tagasi
või need mida võib arvata toimuvat mõne aja pärast tulevikus
kõik niikuinii tantsivad kõigiga ja pange edasi lihtsalt olge natuke ettevaatlikumad eks