Kunst
Samal lainel: kuidas kunagine träna on uuema generatsiooni kuld
Muusika mängib meie elus väga mitut rolli. Üks olulisemaid – kui mitte kõige olulisem – on sotsiaalne roll.
Muusika on miski, mis suudab ühendada inimesi nagu mitte miski muu. Muusika on midagi, millega suhestumine on nii isiklik ja intiimne, et kõik, kes sinuga mingil määral muusikamaitset jagavad, on sinuga lähedasemad.
Tihti ületab muusika ka vanuselised piirid, pärandudes ühelt generatsioonilt järgmisele. Kõigil on selliseid bände või lauljaid, keda nad oma isa või emaga koos fännavad. Mõned muusikastiilid jäävadki minevikku ja keegi ei soovigi neid enam meelde tuletada (electro-swing - ma vaatan sinu otsa), kuid paljud tulevad tagasi, veel suuremalt kui varem. Olen täheldanud, et üks muusikaliik on just eriti hea näide sellest: tantsumuusika, veel täpsemalt 1990-ndate reivimuusika nagu techno, gabber, jungle, drum n’ bass, breakbeat hardcore jne. 
Internet Cafe DJ-d Müürilehe festivalil Genialistide klubis. | ©Birgit Kaleva
Enamik tänapäeva tantsumuusikast tuleb 1980ndate lõpu acid-house’ist: techno,
jungle, trance ja hardcore. Acid-house’i saab pidada veidi nagu tantsumuusika Tšingis Khaniks. Paljud nendest stiilidest jagavad elemente ja vahest on isegi raske kindlaid piirjooni tõmmata, kuid siiski on need stiilid unikaalsed ja üksteisest eraldi.
Kuigi muusika on edasi arenenud ja näiteks jungle’ist on saanud dnb ja gabberist
mustmiljon hardcore techno alaliiki (frenchcore, uptempo, rawstyle jne), on noored taasavastamas nende žanrite juuri: neid samu laule ja artiste, mis/kes vallutasid tantsulavasid 20-30 aastat tagasi, tänu internetile ja striimimisplatvormidele, nagu Spotify ja Soundcloud. Järjest rohkem kerkib esile artiste, kes üritavad matkida seda 1990-ndate saundi, kasutades samu helisid, käike ja vahest isegi sama tehnikat, mida 1990-ndate suurkujud. Teatavasti pole tegu vaid lihtsa järele tegemisega, kuna uued tegijad lisavad muusikale modernseid elemente ja annavad talle uue, kuid tuttava kõla.
Eriti leidub Soundcloudis noori artiste, kes loovad muusikat stiilides, mille hiilgeaegadel nad polnud sündinudki, mis ütleb nii mõndagi nende stiilide püsimisjõu kohta. Muidugi kuulavad ja loovad noored ka hulgal uudset tantsumuusikat, mis kaldub eemale ja üritab distantseeruda senisest tantsumuusika traditsioonist, kuid siiski on suur hulk neid, kes soovivad edasi arendada vanu muusikastiile.
Plaadifirmad nagu Casual Gabberz ja Future Retro on toomas tagasi vanu saunde täiesti uues kuues ja täiesti uue energiaga. Samale peole palgatakse DJ-d, kes on juba pensionipõlvele lähenemas ja DJ-d, kes alles lõpetavad ülikooli või on äsja gümnaasiumi lõpetanud.
Ise olen näinud korduvalt, kuidas keskealised inimesed on tantsupõrandal täpselt sama - kui mitte veel elavama - energiaga kui neist poole nooremad tegelased. Töötades DJ-na, olen nii mõnigi kord saanud endast vanemate generatsioonide kiitust. Ükskord, kui ma esinesin Tartus Genialistide klubis ja mängisin tol õhtul peamiselt 1990-ndate gabberit ja hardcore’i, oli publikus üks 45-aastane meesterahvas, kes täie jõuga elas kaasa ja tegi pesuehtsat hakkenit (traditsionaalne gabberi tants).
Internet Cafe DJ-d Müürilehe festivalil Genialistide klubis. | © Birgit Kaleva
Kui ma lõpetasin oma seti, tuli mees täiesti vapustunud seisundis mind kiitma: ütles, et pole nii ammu midagi sellist kuulnud ja lisas, et kutsus sinna oma sõbra, kes elab 40 minuti kaugusel ja too võtab nüüd takso, et peole sõita. Mul oli nii kahju talle öelda, et minu set oli tegelikult juba läbi ja olin juba koju liikumas. See oli nagu väiksele lapsele öelda, et jõuluvana pole olemas.
Kui ma korraldasin klubis Kauplus Aasia gabberi-teemalist pidu, oli peole tulnud peale minu sõprade, tuttavate ja muu noorsoo ka keskealisi, kes tulid kuulama oma teismeea muusikat. Kui pidu sai läbi, siis üks mees karjus “HARDCORE WILL NEVER DIE!” ja palus, isegi anus, et pidu läheks veel edasi. Noortele tundub jumala kihvt, kuidas neist vanemad muusikasõbrad panevad pöörast. Aga mitte ainult gabber ei kutsu ligi sellist põlvkondadeülest kokkuhoidmist, vaid ka näiteks jungle'i ja dnb peod.
Aga tegu pole loomulikult ainult Eesti fenomeniga, vaid seda on näha ka ülemaailmselt. Peod nagu Thunderdome on koduks nii kõige esimese Thunderdome’i külalistele (mis toimus ligi 30 aastat tagasi) kui ka reivi uustulnukaile. Kusjuures, see on üks asjadest, mis mulle reivskeene juures tohutult meeldib: kui avatud ja vastuvõtlik ta on (eriti jungle'i, dnb'i ja gabber 'i skeened). Paljude pidude ja festivalide motodes on rõhutatud kuuluvust ja ühtsust üle kõige muu.Osad skeened on selles aspektis palju pretensioonikamad ja elitaarsemad, asetades suurt rõhku eksklusiivsusele ja n-ö poosetajate tõrjumisele.
Ma arvan, et reivimaastik on kõige parem näide kultuurilisest kokkusulandumisest. Reiv on koht, kus on end välja elada, kus unustada kõik ja sulanduda muusika ja rahvaga ühte. Ja seda peaks suutma nautida kõik olenemata erinevustest inimeste vahel, olgu see siis vanus või ükskõik mis muu faktor.
Lõppude lõpuks on kõik sinna kogunenud kõik ühe ja sama asja nimel: muusika.
Tihti ületab muusika ka vanuselised piirid, pärandudes ühelt generatsioonilt järgmisele. Kõigil on selliseid bände või lauljaid, keda nad oma isa või emaga koos fännavad. Mõned muusikastiilid jäävadki minevikku ja keegi ei soovigi neid enam meelde tuletada (electro-swing - ma vaatan sinu otsa), kuid paljud tulevad tagasi, veel suuremalt kui varem. Olen täheldanud, et üks muusikaliik on just eriti hea näide sellest: tantsumuusika, veel täpsemalt 1990-ndate reivimuusika nagu techno, gabber, jungle, drum n’ bass, breakbeat hardcore jne.
Internet Cafe DJ-d Müürilehe festivalil Genialistide klubis. | ©Birgit Kaleva
jungle, trance ja hardcore. Acid-house’i saab pidada veidi nagu tantsumuusika Tšingis Khaniks. Paljud nendest stiilidest jagavad elemente ja vahest on isegi raske kindlaid piirjooni tõmmata, kuid siiski on need stiilid unikaalsed ja üksteisest eraldi.
Kuigi muusika on edasi arenenud ja näiteks jungle’ist on saanud dnb ja gabberist
mustmiljon hardcore techno alaliiki (frenchcore, uptempo, rawstyle jne), on noored taasavastamas nende žanrite juuri: neid samu laule ja artiste, mis/kes vallutasid tantsulavasid 20-30 aastat tagasi, tänu internetile ja striimimisplatvormidele, nagu Spotify ja Soundcloud. Järjest rohkem kerkib esile artiste, kes üritavad matkida seda 1990-ndate saundi, kasutades samu helisid, käike ja vahest isegi sama tehnikat, mida 1990-ndate suurkujud. Teatavasti pole tegu vaid lihtsa järele tegemisega, kuna uued tegijad lisavad muusikale modernseid elemente ja annavad talle uue, kuid tuttava kõla.
Eriti leidub Soundcloudis noori artiste, kes loovad muusikat stiilides, mille hiilgeaegadel nad polnud sündinudki, mis ütleb nii mõndagi nende stiilide püsimisjõu kohta. Muidugi kuulavad ja loovad noored ka hulgal uudset tantsumuusikat, mis kaldub eemale ja üritab distantseeruda senisest tantsumuusika traditsioonist, kuid siiski on suur hulk neid, kes soovivad edasi arendada vanu muusikastiile.
Plaadifirmad nagu Casual Gabberz ja Future Retro on toomas tagasi vanu saunde täiesti uues kuues ja täiesti uue energiaga. Samale peole palgatakse DJ-d, kes on juba pensionipõlvele lähenemas ja DJ-d, kes alles lõpetavad ülikooli või on äsja gümnaasiumi lõpetanud.
Ise olen näinud korduvalt, kuidas keskealised inimesed on tantsupõrandal täpselt sama - kui mitte veel elavama - energiaga kui neist poole nooremad tegelased. Töötades DJ-na, olen nii mõnigi kord saanud endast vanemate generatsioonide kiitust. Ükskord, kui ma esinesin Tartus Genialistide klubis ja mängisin tol õhtul peamiselt 1990-ndate gabberit ja hardcore’i, oli publikus üks 45-aastane meesterahvas, kes täie jõuga elas kaasa ja tegi pesuehtsat hakkenit (traditsionaalne gabberi tants).
Internet Cafe DJ-d Müürilehe festivalil Genialistide klubis. | © Birgit Kaleva
Kui ma korraldasin klubis Kauplus Aasia gabberi-teemalist pidu, oli peole tulnud peale minu sõprade, tuttavate ja muu noorsoo ka keskealisi, kes tulid kuulama oma teismeea muusikat. Kui pidu sai läbi, siis üks mees karjus “HARDCORE WILL NEVER DIE!” ja palus, isegi anus, et pidu läheks veel edasi. Noortele tundub jumala kihvt, kuidas neist vanemad muusikasõbrad panevad pöörast. Aga mitte ainult gabber ei kutsu ligi sellist põlvkondadeülest kokkuhoidmist, vaid ka näiteks jungle'i ja dnb peod.
Aga tegu pole loomulikult ainult Eesti fenomeniga, vaid seda on näha ka ülemaailmselt. Peod nagu Thunderdome on koduks nii kõige esimese Thunderdome’i külalistele (mis toimus ligi 30 aastat tagasi) kui ka reivi uustulnukaile. Kusjuures, see on üks asjadest, mis mulle reivskeene juures tohutult meeldib: kui avatud ja vastuvõtlik ta on (eriti jungle'i, dnb'i ja gabber 'i skeened). Paljude pidude ja festivalide motodes on rõhutatud kuuluvust ja ühtsust üle kõige muu.Osad skeened on selles aspektis palju pretensioonikamad ja elitaarsemad, asetades suurt rõhku eksklusiivsusele ja n-ö poosetajate tõrjumisele.
Ma arvan, et reivimaastik on kõige parem näide kultuurilisest kokkusulandumisest. Reiv on koht, kus on end välja elada, kus unustada kõik ja sulanduda muusika ja rahvaga ühte. Ja seda peaks suutma nautida kõik olenemata erinevustest inimeste vahel, olgu see siis vanus või ükskõik mis muu faktor.
Lõppude lõpuks on kõik sinna kogunenud kõik ühe ja sama asja nimel: muusika.