Kunst
Luule: Aliis Aalmann
Luuletaja Aliis Aalmann põimis ridadeks oma mõtted sel väga teistmoodi kevadel.
/
silmad tilguvad kevade vett
vahtramahl niriseb
ripsmetelt keelele
selle vend on meri mis mäsleb
Jalta kaldal
kuurort milles ema veetis suved
punases valgete täppidega kleidis
kui kärbseseen
jäätis sulas omaette lombiks
promenaadikividel
meri neelab laevad
neelab raketid
ja vaenlase päästikule libisenud sõrmed
joon kasemahla joon veini joon
jõuetuse tuhahalli likööri
ma ei taha mõelda sõjast
kuid see toimub
ma ei taha mõelda kehadest
võetakse ja jäetakse
maetakse ja kaevatakse
inimlikkus on lumekirme
sulavporisel maapinnal
mis õigusega tõmmatakse neid niite
mis seovad põlvkonnad ja kogukonnad
minu niidid
minu elu
minu unistused
agnostik pöördub jumalate poole
uskmatu põimib käed palvuseks
ka pagan kõnetab kristlikke olendeid
võta kübeke mind
võta lunastuseks pisarad
võta midagi ma luban
oh et lõppeks see komejant
see pasjanss
see valskuse voolimine
kurjuse kudumine
hirmu heegeldamine
neela laevad
neela raketid ja pommid
neela vaenlase sõrmed mis
päästikule libisevad
ja kui linnad peavad lagunema
külad tühjaks voolama
jäta meile igatsus
kuid ära jäta seda
ära jäta sõda
річка (jõgi)
siia jõe äärde tahakski jääda
kuulama kulinat voolavat vulinat
siia oma kondid sääda
soojenema verandalaudadele
laisklema lume veerde
siia jõe äärde
päeva palgesse kuu kumasse
siia sauna sekka kodutalu külge
õõtsuma õnneheinte hõõgesse
ängelheina hõlmasse
siniste kalade kütkesse
võilille kumavaisse võrkudesse
sellesse hetkesse
siia jõe äärde tahakski jääda
kaugele eemale linnakärast
siia oma kondid sääda
siia luud laotada
lauldud laulud paotada ja
uued õhku vedada
siia muretusse ennast kaotada
siia jõe äärde jääda lebama
et paneel varemed
suitsukonid ja kütuseparfüüm
metalsed jäljed rabapinnal
vaod üle soode
ei saaks mind kätte
olen teinud sellest jõest
oma elulätte ja
siia jõe äärde tahakski jääda
перемога
pool südant mul on pagenduses
pool jätan põlgusele
ma olen võtnud nõuks – jään siia
sõjatantsuväljadele
on hirm ja lootus kaaslased
kes kannavad mu rasket meelt
ei mõista nende põhjendusi
kuigi mõistan nende keelt
minu keha langeda ei tohi
võõraste kämmalde küüsi
kuigi kuulsin kuidas vastaspoole kaevikuist
mu nime öösi hüüti
kastan käed oma kaasmaalaste verre
matan kehad lilleõielinikuisse kunstlillepärgadesse
ja palvetan et ise ei saaks tulist tinatükki kerre
et ei langeks hauakärgedesse
kuid koidu eel ma külvan maha
peotäite viisi päevalilleseemneid
kui isamaad ma kaitsta tahan
on hundi rind täis haavleid
kuid rohkemgi neid kangekaelsel karul
kes sülitama tulnud tõrva
me koduõue mesitarru
ja sosistama valesid me kõrva
ma vannun emakeeles et
küll hüübib haav ja sünnib päev
ja valjemalt kui karu raev
jääb kõlama me vastupanuhääl
silmad tilguvad kevade vett
vahtramahl niriseb
ripsmetelt keelele
selle vend on meri mis mäsleb
Jalta kaldal
kuurort milles ema veetis suved
punases valgete täppidega kleidis
kui kärbseseen
jäätis sulas omaette lombiks
promenaadikividel
meri neelab laevad
neelab raketid
ja vaenlase päästikule libisenud sõrmed
joon kasemahla joon veini joon
jõuetuse tuhahalli likööri
ma ei taha mõelda sõjast
kuid see toimub
ma ei taha mõelda kehadest
võetakse ja jäetakse
maetakse ja kaevatakse
inimlikkus on lumekirme
sulavporisel maapinnal
mis õigusega tõmmatakse neid niite
mis seovad põlvkonnad ja kogukonnad
minu niidid
minu elu
minu unistused
agnostik pöördub jumalate poole
uskmatu põimib käed palvuseks
ka pagan kõnetab kristlikke olendeid
võta kübeke mind
võta lunastuseks pisarad
võta midagi ma luban
oh et lõppeks see komejant
see pasjanss
see valskuse voolimine
kurjuse kudumine
hirmu heegeldamine
neela laevad
neela raketid ja pommid
neela vaenlase sõrmed mis
päästikule libisevad
ja kui linnad peavad lagunema
külad tühjaks voolama
jäta meile igatsus
kuid ära jäta seda
ära jäta sõda
річка (jõgi)
siia jõe äärde tahakski jääda
kuulama kulinat voolavat vulinat
siia oma kondid sääda
soojenema verandalaudadele
laisklema lume veerde
siia jõe äärde
päeva palgesse kuu kumasse
siia sauna sekka kodutalu külge
õõtsuma õnneheinte hõõgesse
ängelheina hõlmasse
siniste kalade kütkesse
võilille kumavaisse võrkudesse
sellesse hetkesse
siia jõe äärde tahakski jääda
kaugele eemale linnakärast
siia oma kondid sääda
siia luud laotada
lauldud laulud paotada ja
uued õhku vedada
siia muretusse ennast kaotada
siia jõe äärde jääda lebama
et paneel varemed
suitsukonid ja kütuseparfüüm
metalsed jäljed rabapinnal
vaod üle soode
ei saaks mind kätte
olen teinud sellest jõest
oma elulätte ja
siia jõe äärde tahakski jääda
перемога
pool südant mul on pagenduses
pool jätan põlgusele
ma olen võtnud nõuks – jään siia
sõjatantsuväljadele
on hirm ja lootus kaaslased
kes kannavad mu rasket meelt
ei mõista nende põhjendusi
kuigi mõistan nende keelt
minu keha langeda ei tohi
võõraste kämmalde küüsi
kuigi kuulsin kuidas vastaspoole kaevikuist
mu nime öösi hüüti
kastan käed oma kaasmaalaste verre
matan kehad lilleõielinikuisse kunstlillepärgadesse
ja palvetan et ise ei saaks tulist tinatükki kerre
et ei langeks hauakärgedesse
kuid koidu eel ma külvan maha
peotäite viisi päevalilleseemneid
kui isamaad ma kaitsta tahan
on hundi rind täis haavleid
kuid rohkemgi neid kangekaelsel karul
kes sülitama tulnud tõrva
me koduõue mesitarru
ja sosistama valesid me kõrva
ma vannun emakeeles et
küll hüübib haav ja sünnib päev
ja valjemalt kui karu raev
jääb kõlama me vastupanuhääl