Kunst
Ukraina muusik Kulya: suunan viha mikrofoni, mitte inimestesse
Ukraina räpiduo Tulym Posse liige Kulya soovib, et muusikud kasutaksid rohkem oma häält, et sõjast rääkida. Ärge unustage sõda Ukrainas, ütleb ta.
Muusika on vaikimise vastand. Muusika, nagu demokraatlik maailm, põhineb vabadusel - sõna-, mõtte- ja loomevabadusel. Ka paindlikkusel. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ütles Grammy auhindade galal tabavalt: “Täitke vaikus muusikaga. Täitke see täna, et rääkida meie lugu. Toetage meid igal võimalikul viisil, kuid ärge vaikige.” Euroopa seisab silmitsi õõvastava sõjaga. Ukrainlased viibivad tõelises õuduses, kuid hoolimata pealetunginud imperialistlikust sõjamasinast on nad jäänud julgeks ja tugevaks. Mis neil üle jääb - nad võitlevad oma elude, kodude ja vabaduse eest. Kogu masendava raskuse ja kurja poliitika kõrval püüame vaadata muusikasse. Mis toimub ühe Ukraina muusiku igapäevaelus ja mõtisklustes täna, kui läbielamiste suurust on ehk võimatu sõnadesse panna? Võtsin ühendust räpiduo Tulym Posse (Kulya ja Rylez) liikme, räppari ja biidimehega.
Igor ehk Kulya elab Ukraina pealinnas. Me kõik mäletame sõja algusajast fotosid ning videot Kiievis raketilöögi saanud tornmajast, mille keskel on suur auk. "Kõnnin tihti selle maja lähedal asuvasse poodi," kirjutas Igor 26. veebruaril sotsiaalmeediasse. Aprilli teisel nädalal, mil toimub meie intervjuu, asub ta oma perekonnaga Kiievis. Viimased päevad on olnud pigem rahulikud - Vene väed on sealsest regioonist lahkunud, kuid me kõik nägime õudust tekitavaid fotosid äärelinnadest nagu Butša, Irpin, Hostomel ja Borodyanka ning hoiame hinge kinni eesolevate lahingute eest teistes piirkondades.
Igori sõnul on pealinnas elu vaikselt tärkamas - õhuhäireid antakse harva ning ka plahvatusi pole kuulda olnud. Väikesed ärid on tööle hakanud, inimesed joovad parkides kohvi, mõned restoranid on lahti ning osaliselt töötab ka ühistransport. Siiski rõhutab muusik, et sajaprotsendiliselt ei või kindel olla - venelased võivad Kiievisse naasta, kuid loodetavasti seda siiski ei juhtu.
Kuidas su perekonnal läheb?
Oleme tugevaks jäänud. Osa minu perest, kellel on väikesed lapsed, kolis riigi lääneossa, kus on rahulikum ja turvalisem. Minu vanaema on meie juures, ta on väga haige ja vajab iga päev valuvaigisteid. Väga aktiivse sõjafaas ajal pidin talle ravimeid hankima, järjekorrad olid väga pikad. Kord seisin kuus tundi, et vajalikke ravimeid soetada. Nüüd on see palju lihtsam, rohkem apteeke on avatud ja ei ole hullumeelseid järjekordi. Töötame ja hoolitseme üksteise eest.
Räägime muusikast, nii palju kui see hetkel võimalik. Palun ava alustuseks oma muusikalist tausta.
Lõime koos koolivennaga Tulym Posse 2008. aastal. Põhiliselt teeme hardcore energiaga boom-bap stiilis hip-hopi. Oleme salvestanud ning avaldanud kolm kauamängivat ning neli lühiformaati, esinenud igal pool Ukrainas ning ka mujal Euroopas, kaasa arvatud Eestis 2014. aastal. Oleme lavalaudu jaganud selliste artistidega nagu Lords of the Underground, Onyx, R.A.the Rugged Man, Masta Ace, Pharoahe Monch, Ryfa Ri, Hurragun ja teised. Oleme esimene Ukraina räpi-grupp, kes on osalenud Tšehhimaa festivalil Hip-Hop Kemp. Kui sõda lõpeb, avaldame oma neljanda albumi, mis on tegelikult juba valmis.
Produtsendina olen loonud instrumentaale rahvusvahelistele artistidele, mõned neist on näiteks Ras Kass, Edo G, Starrlight, BlabberMouf ja Bub Styles.
Kui suurt rolli mängib muusika sinu elus praegu?
Nüüd isegi saan natuke muusikat kuulata, kuid mitte palju. Nägin uudiseid uute reliiside kohta, mida tahtsin väga kuulata, aga ma lihtsalt ei suutnud. Umbes kuu aega ei kuulanud ma üldse muusikat. Ma ei arvanud, et see on minu puhul üldse võimalik. Samas tunnen inimesi, kes kuulasid ning lõid sel raskel ajal muusikat, see aitas neil kõigest ümbritsevast eemalduda, aga see minu puhul ei toiminud.
Kuidas sellised sündmused loovust mõjutavad?
Minu jaoks oli see sama, mis muusika kuulamisega. Ma ei loonud selle aja jooksul midagi, kuid tunnen enda sees, et saan varsti oma kunstiga emotsioone ja mõtteid väljendama hakata. Need moodustuvad minu meeltes ning tunnen, et päev, mil saan looma hakata, on varsti käes.
Mis arvad, millise vormi need tunded võtavad?
Ei oska täpselt öelda, kuid tundub, et see on pigem agressiivne muusika. Pean need emotsioonid kuhugi suunama, tavaliselt käitun nii – suunan agressiivsuse mikrofoni, mitte inimestesse. Nüüd on mul neid emotsioone palju, arvan, et sellest sünnib vihane vibe, mitte kurb või rahumeelne looming.
Kuidas mõjutab sõda arusaamist elust ja loomingust üldiselt?
Väga oluline on see, et koorub, kes on kes. Ümberkaudsed inimesed näitavad oma tegelikku olemust, nii heas kui ka halvas tähenduses. Ei mingeid maske enam ning loomulikult hakkad järjest rohkem hindama iga oma elus veedetud minutit.
Kas on tunnet, et tahaksid loominguga pikemas plaanis edasi tegeleda ja kas see on üldse oluline?
Nagu mainisin, siis hakkan vaikselt toibuma. Meil on varsti isegi veebikontserdi salvestus, mida voogedastatakse teistesse riikidesse ja annetused lähevad Ukraina toetuseks. See on hea, sest ma ei suutnud isegi mõttes räppida, isegi ette kujutades, tekkis sees mingi blokk. Naasen aeglaselt protsessi juurde. Arvan, et kunstnikutöö on paljudele inimestele oluline, see on inimesi emotsionaalselt toetav, seega peaksime oma asja igal võimalikul viisil edasi tegema.
Müüsid oma instrumentaale rahvusvahelistele räpparitele, et toetada Ukrainat. Palun räägi sellest natuke lähemalt.
Tegelikult on see minu igapäevane töö. Müün biite artistidele üle kogu maailma. Nagu varem mainisin, ei saanud ma uut muusikat luua, kuna sõda algas. Mõistsin, et mul on kataloogis palju valmis biite, mistõttu otsustasin teha postituse nende müümisest. Osa kasumist läks Ukraina armee ning mõne isiklikult tuttava ja usaldusväärse vabatahtliku toetamiseks. Tahtsin olla oma riigile abiks, tehes seda, mida oma elus kõige paremini teha oskan.
Olen nendele inimestele väga tänulik, kes üleskutsele reageerisid ja mõned biidid ostsid, ootan väga nendele instrumentaalidele loodud lugusid. Kuulasin üks päev isegi demosid ja see saab olema väga lahe muusika, lisaks aitab see meie riiki ja mu perekonda! Muide mõned valmis biidid on veel saadaval. Mul on alati hea meel töötada veelgi rohkemate artistidega ja samas, toetada rahaliselt oma kodumaad.
Saatke mulle Facebooki või Instagrami sõnum ning olen valmis biite jagama ja koos head muusikat tegema. Lisaks aitab see meie riigil selles koletus sõjas võidelda.
Mida saaks Eesti muusikaskeene sinu arvates teha, et Ukrainat rohkem aidata? Meil on siin mõned heategevuskontserdid, aga mida veel teha?
Kindlasti tunneme Eesti inimeste toetust ja hea meel on teada, et teil on seal heategevuskontserte. Arvan, et oluline on sellest sõjast rääkida, sotsiaalmeediasse postitada, sest artistidel on oma hääl ning nad peaksid seda info levitamisel kasutama. Hea on ka Ukraina muusikat avastada-kuulata, meil on palju ägedat kraami igas žanris, kindlasti leidub midagi igale maitsele. Lahe on leida midagi uut Ukraina muusika, kunsti ja kultuuri kohta.
Hea mõte! Palun soovita meile Ukraina muusikat.
Olen spetsialiseerunud hip-hopile, võin soovitada mõnda selle žanri artisti.
PVNCH on 2013. aastal loodud Ukraina country rap grupp, kes on pärit Põhja-Ukrainast, provintsilikust linnakesest nimega Varva. Neil on väga silmapaistev stiil ning kindel siht, kuidas Ukraina räppi edendada. Nende eesmärk on hästi õnnestunud, samas jäävad nad originaalseks ja siiraks.
Alexjazz on artist, keda iseloomustab avameelne lüürika, loo-jutustamise oskus, meloodilised kordused ning jazzi, funkmuusika, folgi ja elektroonika sümbioos. Alexjazz sündis Malyni-nimelises väikelinnas Põhja-Ukrainas. Täna elab ta Kiievis. Ta on avaldanud kolm sooloalbumit, teinud märkimisväärselt palju koostööd Ukraina ja välismaa artistidega. Samuti on ta plaadifirma Past Future Jam kaasomanik. Plaadifirma on nelja aasta jooksul avaldanud rohkem kui 170 lugu nii hip-hopi, souli kui ka elektroonilise muusika žanrites. Lisaks sellele on ta muusika- ja kultuurirühmituse Kickit Crew liige.
Ціна Ритму on külma ja metallise, samas retroliku saundiga post hip-hop kollektiiv. Neil on ümbertõlgendatud nägemus maailmast vastavalt tänapäeva oludele.
Zombo on kultuuriaktivist ja muusik Lvivist. Kickit Crew liikmena tegutseb ta 2010. aastast, organiseerib Kickit Block Jam festivali ja klassikalise hip-hopi pidusid. Tegutseb just teadliku hip-hopi, põrandaaluse räpi, jazz-räpi ja boom-bap’i pärusmaadel, Zombo alustas oma soolo karjääriga 2015. aastal. 2018. ja 2019. aastal esindas Ukraina räppi Tšehhi festivalil Hip-Hop Kemp. 2021. aastal avaldas Zombo albumi “Comin At Ya” ning EP “Zoloti chasy” (Golden Ages) koostöös duoga Tulym Posse.
Хитрий Лис on sündinud 1989. aastal Rivnes. Räppmuusikaga on ta seotud alates 2010. aastast. Paar aastat tagasi astus rahva ette oma uue nimega Sly Fox.
Aitäh selle muusika eest! Loovusest kaugemale triivides – kas sinu perspektiiv elule on sõjaga muutunud?
Ma ei usu. Jään oma rahva juurde ning annan endast parima nende ja oma riigi heaks.
Milline oli sinu esimene mõte 24. veebruaril?
Ma ei sattunud väga paanikasse, sest oli palju asju lahendada - aidata oma perekonda, teha mõningaid otsuseid. Sissetungimine ei olnud väga ootamatu, sest Vene väed kogunesid juba pikka aega meie piiri äärde. Olime nii valmis, kui võimalik.
… ja nüüd?
Teen endiselt tööd, hoolitsen endiselt oma pere eest ja püüan aidata nii, kuidas saan. Atmosfäär on linnas pingevabamaks muutunud, kuid tean, et me ei saa veel lõõgastuda, sõda käib endiselt iga päev, see lihtsalt liikus peamiselt riigi ida- ja lõunaossa.
Väga keeruline on endale päriselt tunnistada, et maailmas on endiselt nii palju kurjust, enamik meist on siiani šokis. Kuidas ärgata, jääda julgeks ja kurjale vastu astuda?
Kogu maailm on šokeeritud, et 21. sajandil võib Euroopa keskmes toimuda nii suur, mõttetu ja vägivaldne sõda. Mainisin enne, et inimestel pole enam sotsiaalseid maske ees. Maailmakord on praegu muutumas, praegu pole võimalust “nurki siluda”. See puudutab kõiki, isegi kui mitte füüsiliselt, siis vaimselt. Kogu maailm peaks olema julge ja valmis eri stsenaariumideks. Kindlasti tuleks muutma ohutuskorraldusi, kuna eelmine tegevusplaan ei tööta, näeme seda ju nüüd kõik. Venemaa on endiselt kaardil ja sealt poolt pole midagi head oodata. Arvan, et inimesed peaksid elama rahus, kuid valmistuma sõjaks. See on lihtsalt reaalsus, me kõik peaksime selle mõttega elama ja sellega ka hakkama saama. Selle kõige juures on oluline teha seda, mida armastame, mitte raiskama aega ebaolulistele asjadele, nii banaalselt kui see ka ei kõla.
Poliitikast on praegu üsna võimatu hoiduda. Pärast mitut kuud kestnud külmaverelist sõda - on see Putini või venelaste sõda, kuidas tunned?
See pole kindlasti ainult Putini sõda. Võin seda öelda oma isikliku kogemuse põhjal. Mul oli Venemaal palju kontakte, käisime seal esinemas enne 2013. aastat. Need inimesed kutsusid mind oma vennaks ja sõbraks. Sõja alguses kirjutasid mõned neist, et nad toetavad seda sissetungi ning Vene sõjavägi tuleb meid "vabastama". Siiski enamik nendest inimestest vaikib. Nad ei ole mulle midagi kirjutanud, postitavad hoopis oma sotsiaalmeediasse pilte ja klippe pidudest ja jämmidest. Nagu midagi ei oleks juhtunud. Sellises olukorras võrdub vaikimine agressiooniga.
Tänase seisuga suhtlen oma Vene kontaktidest ainult ühe(!) tüübiga, kes ei toeta sõda, käib protestidel ning plaanib nüüd Venemaalt lahkuda. Tema sõnul ei suuda ta sellises õhkkonnas ning nende inimeste seas enam elada. Kõik minu sõbrad Ukrainast on mulle oma Vene kontaktide kohta sarnast lugu rääkinud.
Lisaks, Putin ei tapa ju ise inimesi, ta ei vägista ja ei tee isiklikult neid kohutavaid tegusid. Seda kõike teevad olendid, keda nimetatakse Vene sõjaväeks. Mina ei saa neid paraku inimesteks nimetada, minu arvates on need lihtsalt mingid kurjad olendid. Kui Venemaal on veel normaalseid inimesi, siis loodan, et nad lahkuvad võimalikult kiiresti, aga täiesti ausalt öeldes - mind ei huvita, sest hoolin ja muretsen pigem oma riigi ja siinsete inimeste pärast, see on minu jaoks peamine.
Kas soovid selle teema kohta veel midagi öelda?
Jah - ärge unustage sõda Ukrainas! See käib praegugi Euroopa keskmes. Kui saate kuidagi aidata, siis palun tehke seda. Rääkige sellest! Kui teil on mõni sõber Ukrainast, küsige lihtsalt “Kuidas läheb?”. See on meie jaoks oluline.
Igor ehk Kulya elab Ukraina pealinnas. Me kõik mäletame sõja algusajast fotosid ning videot Kiievis raketilöögi saanud tornmajast, mille keskel on suur auk. "Kõnnin tihti selle maja lähedal asuvasse poodi," kirjutas Igor 26. veebruaril sotsiaalmeediasse. Aprilli teisel nädalal, mil toimub meie intervjuu, asub ta oma perekonnaga Kiievis. Viimased päevad on olnud pigem rahulikud - Vene väed on sealsest regioonist lahkunud, kuid me kõik nägime õudust tekitavaid fotosid äärelinnadest nagu Butša, Irpin, Hostomel ja Borodyanka ning hoiame hinge kinni eesolevate lahingute eest teistes piirkondades.
Igori sõnul on pealinnas elu vaikselt tärkamas - õhuhäireid antakse harva ning ka plahvatusi pole kuulda olnud. Väikesed ärid on tööle hakanud, inimesed joovad parkides kohvi, mõned restoranid on lahti ning osaliselt töötab ka ühistransport. Siiski rõhutab muusik, et sajaprotsendiliselt ei või kindel olla - venelased võivad Kiievisse naasta, kuid loodetavasti seda siiski ei juhtu.
Kuidas su perekonnal läheb?
Oleme tugevaks jäänud. Osa minu perest, kellel on väikesed lapsed, kolis riigi lääneossa, kus on rahulikum ja turvalisem. Minu vanaema on meie juures, ta on väga haige ja vajab iga päev valuvaigisteid. Väga aktiivse sõjafaas ajal pidin talle ravimeid hankima, järjekorrad olid väga pikad. Kord seisin kuus tundi, et vajalikke ravimeid soetada. Nüüd on see palju lihtsam, rohkem apteeke on avatud ja ei ole hullumeelseid järjekordi. Töötame ja hoolitseme üksteise eest.
Räägime muusikast, nii palju kui see hetkel võimalik. Palun ava alustuseks oma muusikalist tausta.
Lõime koos koolivennaga Tulym Posse 2008. aastal. Põhiliselt teeme hardcore energiaga boom-bap stiilis hip-hopi. Oleme salvestanud ning avaldanud kolm kauamängivat ning neli lühiformaati, esinenud igal pool Ukrainas ning ka mujal Euroopas, kaasa arvatud Eestis 2014. aastal. Oleme lavalaudu jaganud selliste artistidega nagu Lords of the Underground, Onyx, R.A.the Rugged Man, Masta Ace, Pharoahe Monch, Ryfa Ri, Hurragun ja teised. Oleme esimene Ukraina räpi-grupp, kes on osalenud Tšehhimaa festivalil Hip-Hop Kemp. Kui sõda lõpeb, avaldame oma neljanda albumi, mis on tegelikult juba valmis.
Produtsendina olen loonud instrumentaale rahvusvahelistele artistidele, mõned neist on näiteks Ras Kass, Edo G, Starrlight, BlabberMouf ja Bub Styles.
Kui suurt rolli mängib muusika sinu elus praegu?
Nüüd isegi saan natuke muusikat kuulata, kuid mitte palju. Nägin uudiseid uute reliiside kohta, mida tahtsin väga kuulata, aga ma lihtsalt ei suutnud. Umbes kuu aega ei kuulanud ma üldse muusikat. Ma ei arvanud, et see on minu puhul üldse võimalik. Samas tunnen inimesi, kes kuulasid ning lõid sel raskel ajal muusikat, see aitas neil kõigest ümbritsevast eemalduda, aga see minu puhul ei toiminud.
Kuidas sellised sündmused loovust mõjutavad?
Minu jaoks oli see sama, mis muusika kuulamisega. Ma ei loonud selle aja jooksul midagi, kuid tunnen enda sees, et saan varsti oma kunstiga emotsioone ja mõtteid väljendama hakata. Need moodustuvad minu meeltes ning tunnen, et päev, mil saan looma hakata, on varsti käes.
Mis arvad, millise vormi need tunded võtavad?
Ei oska täpselt öelda, kuid tundub, et see on pigem agressiivne muusika. Pean need emotsioonid kuhugi suunama, tavaliselt käitun nii – suunan agressiivsuse mikrofoni, mitte inimestesse. Nüüd on mul neid emotsioone palju, arvan, et sellest sünnib vihane vibe, mitte kurb või rahumeelne looming.
Kuidas mõjutab sõda arusaamist elust ja loomingust üldiselt?
Väga oluline on see, et koorub, kes on kes. Ümberkaudsed inimesed näitavad oma tegelikku olemust, nii heas kui ka halvas tähenduses. Ei mingeid maske enam ning loomulikult hakkad järjest rohkem hindama iga oma elus veedetud minutit.
Kas on tunnet, et tahaksid loominguga pikemas plaanis edasi tegeleda ja kas see on üldse oluline?
Nagu mainisin, siis hakkan vaikselt toibuma. Meil on varsti isegi veebikontserdi salvestus, mida voogedastatakse teistesse riikidesse ja annetused lähevad Ukraina toetuseks. See on hea, sest ma ei suutnud isegi mõttes räppida, isegi ette kujutades, tekkis sees mingi blokk. Naasen aeglaselt protsessi juurde. Arvan, et kunstnikutöö on paljudele inimestele oluline, see on inimesi emotsionaalselt toetav, seega peaksime oma asja igal võimalikul viisil edasi tegema.
Müüsid oma instrumentaale rahvusvahelistele räpparitele, et toetada Ukrainat. Palun räägi sellest natuke lähemalt.
Tegelikult on see minu igapäevane töö. Müün biite artistidele üle kogu maailma. Nagu varem mainisin, ei saanud ma uut muusikat luua, kuna sõda algas. Mõistsin, et mul on kataloogis palju valmis biite, mistõttu otsustasin teha postituse nende müümisest. Osa kasumist läks Ukraina armee ning mõne isiklikult tuttava ja usaldusväärse vabatahtliku toetamiseks. Tahtsin olla oma riigile abiks, tehes seda, mida oma elus kõige paremini teha oskan.
Olen nendele inimestele väga tänulik, kes üleskutsele reageerisid ja mõned biidid ostsid, ootan väga nendele instrumentaalidele loodud lugusid. Kuulasin üks päev isegi demosid ja see saab olema väga lahe muusika, lisaks aitab see meie riiki ja mu perekonda! Muide mõned valmis biidid on veel saadaval. Mul on alati hea meel töötada veelgi rohkemate artistidega ja samas, toetada rahaliselt oma kodumaad.
Saatke mulle Facebooki või Instagrami sõnum ning olen valmis biite jagama ja koos head muusikat tegema. Lisaks aitab see meie riigil selles koletus sõjas võidelda.
Mida saaks Eesti muusikaskeene sinu arvates teha, et Ukrainat rohkem aidata? Meil on siin mõned heategevuskontserdid, aga mida veel teha?
Kindlasti tunneme Eesti inimeste toetust ja hea meel on teada, et teil on seal heategevuskontserte. Arvan, et oluline on sellest sõjast rääkida, sotsiaalmeediasse postitada, sest artistidel on oma hääl ning nad peaksid seda info levitamisel kasutama. Hea on ka Ukraina muusikat avastada-kuulata, meil on palju ägedat kraami igas žanris, kindlasti leidub midagi igale maitsele. Lahe on leida midagi uut Ukraina muusika, kunsti ja kultuuri kohta.
Hea mõte! Palun soovita meile Ukraina muusikat.
Olen spetsialiseerunud hip-hopile, võin soovitada mõnda selle žanri artisti.
PVNCH on 2013. aastal loodud Ukraina country rap grupp, kes on pärit Põhja-Ukrainast, provintsilikust linnakesest nimega Varva. Neil on väga silmapaistev stiil ning kindel siht, kuidas Ukraina räppi edendada. Nende eesmärk on hästi õnnestunud, samas jäävad nad originaalseks ja siiraks.
Alexjazz on artist, keda iseloomustab avameelne lüürika, loo-jutustamise oskus, meloodilised kordused ning jazzi, funkmuusika, folgi ja elektroonika sümbioos. Alexjazz sündis Malyni-nimelises väikelinnas Põhja-Ukrainas. Täna elab ta Kiievis. Ta on avaldanud kolm sooloalbumit, teinud märkimisväärselt palju koostööd Ukraina ja välismaa artistidega. Samuti on ta plaadifirma Past Future Jam kaasomanik. Plaadifirma on nelja aasta jooksul avaldanud rohkem kui 170 lugu nii hip-hopi, souli kui ka elektroonilise muusika žanrites. Lisaks sellele on ta muusika- ja kultuurirühmituse Kickit Crew liige.
Ціна Ритму on külma ja metallise, samas retroliku saundiga post hip-hop kollektiiv. Neil on ümbertõlgendatud nägemus maailmast vastavalt tänapäeva oludele.
Zombo on kultuuriaktivist ja muusik Lvivist. Kickit Crew liikmena tegutseb ta 2010. aastast, organiseerib Kickit Block Jam festivali ja klassikalise hip-hopi pidusid. Tegutseb just teadliku hip-hopi, põrandaaluse räpi, jazz-räpi ja boom-bap’i pärusmaadel, Zombo alustas oma soolo karjääriga 2015. aastal. 2018. ja 2019. aastal esindas Ukraina räppi Tšehhi festivalil Hip-Hop Kemp. 2021. aastal avaldas Zombo albumi “Comin At Ya” ning EP “Zoloti chasy” (Golden Ages) koostöös duoga Tulym Posse.
Хитрий Лис on sündinud 1989. aastal Rivnes. Räppmuusikaga on ta seotud alates 2010. aastast. Paar aastat tagasi astus rahva ette oma uue nimega Sly Fox.
Aitäh selle muusika eest! Loovusest kaugemale triivides – kas sinu perspektiiv elule on sõjaga muutunud?
Ma ei usu. Jään oma rahva juurde ning annan endast parima nende ja oma riigi heaks.
Milline oli sinu esimene mõte 24. veebruaril?
Ma ei sattunud väga paanikasse, sest oli palju asju lahendada - aidata oma perekonda, teha mõningaid otsuseid. Sissetungimine ei olnud väga ootamatu, sest Vene väed kogunesid juba pikka aega meie piiri äärde. Olime nii valmis, kui võimalik.
… ja nüüd?
Teen endiselt tööd, hoolitsen endiselt oma pere eest ja püüan aidata nii, kuidas saan. Atmosfäär on linnas pingevabamaks muutunud, kuid tean, et me ei saa veel lõõgastuda, sõda käib endiselt iga päev, see lihtsalt liikus peamiselt riigi ida- ja lõunaossa.
Väga keeruline on endale päriselt tunnistada, et maailmas on endiselt nii palju kurjust, enamik meist on siiani šokis. Kuidas ärgata, jääda julgeks ja kurjale vastu astuda?
Kogu maailm on šokeeritud, et 21. sajandil võib Euroopa keskmes toimuda nii suur, mõttetu ja vägivaldne sõda. Mainisin enne, et inimestel pole enam sotsiaalseid maske ees. Maailmakord on praegu muutumas, praegu pole võimalust “nurki siluda”. See puudutab kõiki, isegi kui mitte füüsiliselt, siis vaimselt. Kogu maailm peaks olema julge ja valmis eri stsenaariumideks. Kindlasti tuleks muutma ohutuskorraldusi, kuna eelmine tegevusplaan ei tööta, näeme seda ju nüüd kõik. Venemaa on endiselt kaardil ja sealt poolt pole midagi head oodata. Arvan, et inimesed peaksid elama rahus, kuid valmistuma sõjaks. See on lihtsalt reaalsus, me kõik peaksime selle mõttega elama ja sellega ka hakkama saama. Selle kõige juures on oluline teha seda, mida armastame, mitte raiskama aega ebaolulistele asjadele, nii banaalselt kui see ka ei kõla.
Poliitikast on praegu üsna võimatu hoiduda. Pärast mitut kuud kestnud külmaverelist sõda - on see Putini või venelaste sõda, kuidas tunned?
See pole kindlasti ainult Putini sõda. Võin seda öelda oma isikliku kogemuse põhjal. Mul oli Venemaal palju kontakte, käisime seal esinemas enne 2013. aastat. Need inimesed kutsusid mind oma vennaks ja sõbraks. Sõja alguses kirjutasid mõned neist, et nad toetavad seda sissetungi ning Vene sõjavägi tuleb meid "vabastama". Siiski enamik nendest inimestest vaikib. Nad ei ole mulle midagi kirjutanud, postitavad hoopis oma sotsiaalmeediasse pilte ja klippe pidudest ja jämmidest. Nagu midagi ei oleks juhtunud. Sellises olukorras võrdub vaikimine agressiooniga.
Tänase seisuga suhtlen oma Vene kontaktidest ainult ühe(!) tüübiga, kes ei toeta sõda, käib protestidel ning plaanib nüüd Venemaalt lahkuda. Tema sõnul ei suuda ta sellises õhkkonnas ning nende inimeste seas enam elada. Kõik minu sõbrad Ukrainast on mulle oma Vene kontaktide kohta sarnast lugu rääkinud.
Lisaks, Putin ei tapa ju ise inimesi, ta ei vägista ja ei tee isiklikult neid kohutavaid tegusid. Seda kõike teevad olendid, keda nimetatakse Vene sõjaväeks. Mina ei saa neid paraku inimesteks nimetada, minu arvates on need lihtsalt mingid kurjad olendid. Kui Venemaal on veel normaalseid inimesi, siis loodan, et nad lahkuvad võimalikult kiiresti, aga täiesti ausalt öeldes - mind ei huvita, sest hoolin ja muretsen pigem oma riigi ja siinsete inimeste pärast, see on minu jaoks peamine.
Kas soovid selle teema kohta veel midagi öelda?
Jah - ärge unustage sõda Ukrainas! See käib praegugi Euroopa keskmes. Kui saate kuidagi aidata, siis palun tehke seda. Rääkige sellest! Kui teil on mõni sõber Ukrainast, küsige lihtsalt “Kuidas läheb?”. See on meie jaoks oluline.