Kunst
Me oleme unistus

Oma loomult püüdleme selle poole, et luua midagi kestvat, midagi igavest; võib-olla sellepärast jäädvustamegi nii hoolikalt oma lapsepõlvemälestusi fotoalbumites. Hoiame erinevate puude kuivanud lehti raamatulehtede vahel, samuti säilitame vanu lillejoonistusi. Oleme ju lahutamatult seotud maaga. Kui leiame metsast ühe metsmaasika, on see juba suur õnn, isegi kui metsas on palju puuke, kes tunduvad hirmsad, minu vanaema nad ei hirmuta. Vanaisa on alati merel ning vaatab laineid – see on tema unistus.
 
 
Nii ka mina – armastan merd ja vabadust.
Pildistan seda, mis on mulle kallis. Ei teagi, miks. Võimalik, et olen isasse.
Minu ema aga õpetas mind nägema ilu, kuigi tema enda silmanägemine on kehv.