Maailm
Kliimaktivisti kaks aastat: säästes planeeti ja iseend

Esimene peatükk. Aktivism

Kui vaatan tagasi viimasele kahele aastale oma elust, siis tundub see kõik natuke uskumatu: algatada Eesti esimene noorte kliimaliikumine, korraldada sadade osalejatega meeleavaldusi, kohtuda nii keskkonnaministri, peaministri kui ka presidendiga, anda intervjuusid nii teles kui ka raadios, osaleda koos Greta Thunbergiga pressikonverentsil Šveitsis, kaevata Eesti suurima riigiettevõtte projekt kohtusse ning selle kõige taustal lõpetada gümnaasium ajal, mil pool õppetööst tuli teha iseseisvalt arvuti taga.

Need on vaid mõned meeldejäävamad hetked, mis esimesena sellest perioodist meenuvad. See oli periood, mil õppisin ja kasvasin inimesena tohutult. Sain esimest korda aru majanduses ja keskkonnas valitsevatest probleemidest, mille lahendused tähendaksid kõigi praeguste süsteemide ümberkorraldamist.

Õppisin võtma enda peale vastutust ja endasse uuesti uskuma - uskuma, et minu panus võib muuta maailma. Võtsin oma elu eesmärgiks kliimakriisi pidurdamise, viisin ellu hulganisti ideid, kohtasin inimesi, kes jäävad sõpradeks kogu eluks ning jõudsin lõpuks aksepteerimiseni.

Inimkond ei muutu

Kliimaärevus on põhjus, miks ma kliimaaktivistiks hakkasin. Lugedes kurjakuulutavat statistikat liikide väljasuremisest ja CO2 taseme tõusust atmosfääris tekkis mul tõsine hirm ja ärevus tuleviku ees. Ma ei kavatsenud leppida sellega, et inimtsivilisatsiooni ootab suure tõenäosusega üsna varsti lõpp ja et võib olla juhtub see juba minu eluajal. Mul tekkis hirm, et minu surm saabub enneaegselt ja põhjuseks on looduskatastroof, või et ma suren janusse või toidupuudusesse. Kliimakriisi ärahoidmine tundus olevat elu ja surma küsimus, niisiis pühendasin end esimestel kuudel peale liikumise algust täielikult sellele. Nüüd, umbes kaks ja pool aastat hiljem, on minu arusaam veidi muutunud. Olen veendumusel, et seda ei saa ära hoida.

Liiga palju on teaduslikke, poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid põhjuseid, miks väga suure tõenäosusega ei tee inimkond kiiremas korras kannapööret ega vähenda kasvuhoonegaaside emissioone nulli või negatiivseni, et üha kiirenevat globaalset kuumenemist ümber pöörata. Rikkamad riigid lükkavad endalt vastutust kuniks saavad, poliitikud muretsevad vaid võimu pärast ja neid ei veena miski ümber, inimesed hoolivad rohkem pensionitõusust või ükskõik millest muust, mis tundub käega katsutavam.

Iga nädal võib lugeda uusi teateid, kuidas kliimaprognoosidesse on mõni aspekt sisse arvutamata ja tegelikult võib kõik toimuda palju kiiremini, ning kapitalistlikku majandussüsteemi põhjalikult muutmata ei ole kliimapööre samuti võimalik. Süsteemimuutusest räägivad aktivistid palju, kuid suures plaanis on see jäänud vaid jutuks.

Säästa tuleb ka iseend

Selle teadmiseni jõudmine ei ole aga kutse käega lüüa ja tarbimise ning keskkonna reostamisega vanaviisi jätkata, kuna alati saab kollapsi toimumist kasvõi veidike pehmendada või ühiskonda selleks ette valmistada. Minu jaoks tähendab katastroofi vältimatu tuleku aktsepteerimine seda, et saan keskenduda sellele, mis on minu jaoks oluline.

24/7 kliimaaktivist olla ja selle kõrvalt koolis käia, töötada, sotsialiseeruda ja puhata ei ole lihtne. Maailma päästmine on oluline, kuid enne seda tuleb iseend päästa. Puhanud kliimaaktivist on parim kliimaaktivist. Need on kaks lauset, mida kliimastreikijate seltskonnas üksteisele meelde tuletame. Kollapsi aktsepteerimine annab mulle võimaluse olla endaga aus - võimalik, et minu panus ei muudagi midagi ja halvimad prognoosid saavad reaalsuseks, kuid sellest hoolimata on mul teadmine, et tegin oma osa, et elu planeedil kõigile elusolenditele natuke paremaks teha.

Kui enne tähendas kliimauudiste lugemine mulle kas läbipõlemiseni viivat aktivismi sukeldumist või täielikku apaatsust ja ükskõiksust, siis nüüd proovin leida kuldse kesktee, tasakaalu maailmaparandamise ja muu elu vahel. Aktsepteerimine ei tähenda probleemi ignoreerimist, vaid see tähendab reaalsusega leppimist ja täie teadvuse juures oma elus otsuste tegemist.

Teine peatükk. Aktsepteerimine

Sel kevadel otsustasin kodusest kliimaaktivismist mõneks ajaks puhata ja proovida maailma veidi paremaks teha vabatahtliku tööga välismaal. Nii suundusin peale gümnaasiumi lõpuaktust Kreekasse, et aidata kohalikus varjupaigas loomade eest hoolitseda ja õppida uusi praktilisi oskusi mahefarmis. Peale kaht aastat aktivismi tahtsin vahelduseks teha midagi, mille puhul näeksin oma töö vilju füüsiliselt ja kus ei oleks vaja kujundada ümber kogu maailma majanduslikke ja poliitilisi süsteeme.

Kuigi välismaailmaga suhtlesin alguses minimaalselt ja Eestis toimuvat palju ei jälginud, siis oli kliimaga seonduv endiselt pidevalt meeles ja nägin kliimakriisi mõjusid lähemalt kui Eestis. Farmipidaja teatas pea iga nädal, et tulemas on uus kuumalaine ja taimed vajavad tihemini kastmist. Kuivade ilmade tõttu sai vesi sel suvel kaevust otsa oodatust varem ja kasutusele tuli võtta tagavarakaev. Kuu aja jooksul oli kuumalaineid kokku neli ning perenaise sõnul rohkem kui ühelgi eelneval suvel. Sademete pea täielik puudumine viis selleni, et kaks nädalat pärast saabumist olin tunnistajaks esimesele suuremale metsapõlengule oma elus.

Kliimakriisiga kohanemine

Sel päeval plaanitud sõit linna toiduainete järgi lükkus edasi, kuna ka peatee oli põlengutsoonis, samuti tuli jääda maja valvama. Elekter oli mõneks ajaks ära ja tundsin end taas abituna, nagu esimest korda kliimakriisi kohta lugedes. Mis saab siis, kui põlengud kestavad kauem ja linna toidu järgi ei saa minna mitu nädalat? Kuidas saame kasta hädasti vett vajavaid taimi, kui kaevu elektriline pump katkestuse tõttu ei tööta?
Kuna pidime teiste vabatahtlikega mõneks ajaks farmi omapäi jääma, saime ka põhjaliku õpetuse, mida tulekahju puhul ette võtta. Kui tuli liigub maja poole, tuleb kasta voolikuga puid ja maapinda. Kui põleng aga on juba lähedal, siis tuleb pakkida olulisem aiakärusse, koerad rihma otsa võtta, kasse toiduga järgi kutsuda (farmis elas 13 koera ja 50 kassi) ja käruga mere äärde sõita, kus oht on väiksem.

Mõistsin, et kliimakriisiga elama õppimine on osa järgnevate aastakümnete paratamatusest, eriti kuna kliimakriis on paljudes riikides juba kohal, Eesti on lihtsalt ebaõiglaselt kergelt sellest pääsenud ja inimesed siin ei pea seda veel tähtsaks.

Kas hävitavat inimest on üldse vaja?

Sel korral oli õnn meie poolel - tuul puhus tuleleegid teises suunas künka taha peitu ja meie õuele häving ei saabunud. Küll aga nägin peale seda päeva igal hommikul aknast välja vaadates roheliste mägede keskel mustaks põlenud maalappi. Perenaine lausus hoiatavad sõnad: "Kui see nii jätkub, siis ei jää siin varsti enam midagi alles."

Mõni päev hiljem randa sõites möödusime ühest 2015. aastal põlenud metsast, mis ei olnud peale kuue aasta möödumist endiselt taastuma hakanud. Filmides telefoniga söestunud puid ja põõsaid mäe nõlval mõtlesin kurbusega hävingule, mida inimene teadlikult on oma koduplaneedil tekitanud. Võibolla ongi parem, kui meid siin ei ole.