Meie
Arvutimängudel on kaasavusprobleem. Mida teha?

Arvutimängud on üks populaarsemaid meedialiike ja samuti üks tulusamaid: arvutimängude turg tõi aastal 2020 sisse 37 miljardit dollarit. Võrdluseks: Hollywood teenib igal aastal umbes 15 miljardit. Arvutimänge ja nende žanreid on tohutult palju: puzzle mängud, First Person Shooter mängud (FPS, nn tulistamismängud), roleplaying mängud, seiklusmängud, rallimängud, platformer'id - kui nimetada vaid mõnda.

Paljud peavad arvutimänge poiste vaba aja tegevuseks, aga see lihtsalt pole nii! Samas ei saa salata, et arvutimängudel on pikka aega olnud probleem naiste kaasamisega. Aastal 2010 oli lettidel näha ainult valge meespeategelasega arvutimänge. Mängudes polnud palju (kui üldse) naiskaraktereid (nt “Call of Duty: Black Ops”, “Assassins Creed”) ja mängudes, kus olid naised (nagu “GTA IV”, “Red Dead Redemption”), olid nad kas prostituudid; mingid asjad, mida mängijad pidid võitma või siis päästma (n-ö damsel in distress). Probleem ongi selles, et arvutimänge on pikalt nähtud kui meeste hobi, seega on mängud keskendunud ka meestele omistatud fantaasiale olla haige badass.

Bikiinides Samus

Asi pole aga ka nii must-valge, et saaks väita, et “kõik arvutimängud on seksistlikud”. Naispeategelased pole uus fenomen. Aastal 1986 tuli Nintendo Entertainment Systemil välja mäng “Metroid”, mille peategelane oli sci-fi pearahakütt Samus. Terve mängu vältel kannab ta kostüümi ja alles mängu lõpus saab mängija teada, et Samus on naine. Mängu järge “Super Metroidi” peetakse üheks meediumi tippsaavutusteks. Kuid “Metroid” polnud ka nii feministlik kui esmapilgul paistab, sest sisestades esimeses “Metroidis” cheat code'i, võis näha Samust bikiinides. See võis jätta mulje, et ta pole rohkemat kui poiste himuobjekt.

Paljud millennial’id veel mäletavad esialgseid “Tomb Raider” mänge 1990-ndatest aastatest. Peategelanna Lara Croft oli mega-hitt, kes poseeris ajakirja Time esikaanel, mustmiljonis reklaamis ja kellel oli omanimeline mängufilm (peaosas Angelina Jolie). Lara Croftil oli kobe figuur ja ta polnud just suu peale kukkunud - paljude meelest ideaalne naine.

Gameplay soost tähtsam

Viimasel ajal võib arvutimängudest leida aga ka kompleksemaid naistegelasi: parim näide oleks Ellie “The Last of Us” seeriast, kuid ka näiteks uus “Tomb Raider” mängudeseeria “Horizon: Zero Dawn ja Beyond: Two Souls” tasub äramärkimist. Ma ei arva, et nende mängude naistegelaste ilmumine on kuidagi sunnitud: nad mõjuvad neis mängudes väga loomulikult.

Kuid oluline on ka mainida, et inimesed pigem ei vali mänge selle põhjal, kas saab mängida naise või mehena: näiteks üldjuhul ei mängita “Tomb Raiderit”, sest seal on naine peategelane, vaid sellepärast, et mäng pakub paeluvat gameplay’d ja huvitavat lugu aarete jahtimisest.

Varjatud seksism

Online multiplayer mängudega (MMO) on teised lood. Näiteks võimalus mängida FPS-ides naistegelastena on tekkinud alles hiljuti. Kuid on mänge, kus seda sai teha juba varem: “Call of Duty” seeria hakkas naistegelasena mängimise võimalust pakkuma alates mängust “WWII” aastal 2017, “Player Unknown’s Battlegroundsis” on samuti saanud juba pikka aega naisena mängida.

Aga “Call of Duty” ja “PUBG” erinevad näiteks “Tomb Raiderist” sellega, et tegu on lahinguväljaga. Tundub enesestmõistetav, et naisi sõjas maha kõmmutada on kuidagi eriti halb. Samas ma ei tea, kas naistel on sellega probleemi, sest kui mängus saab naisena mängida, siis saab naine tulistajat ju samuti vastu lasta.

Teine argument naistegelaste vähesusele on olnud, et kuna enamus FPS-ide tarbijaid on mehed, siis ei maksa aega raisata naiskarakteri mudeli kodeerimisele, sest tõenäoliselt mängitakse mängu meestena. Samas küsitlused näitavad, et MMO-de mängijatest on 40 protsenti naised.

Maskuliinsuse kriis

Omaette lugu on see, kuidas meestest mängijad kohtlevad multiplayer mängudes naismängijaid. Naised on mängu chat’ides ahistamise ja alandamise ohvrid. Midagi ränka juhtub pigem harva, kuid siiski suhtutakse naistesse passiivselt alandavalt ja ka flirtivalt. Üks mu sõbranna rääkis, kuidas ta ei tahtnud “Counter Strike: Global Offensive” competitive mängus voice chat’i kasutada, sest tema varasem kogemus näitas, et tiimikaaslased ei võtaks teda tõsiselt, kui nad saaksid teada, et ta on naine. Seksism ei ole alati nii silmaga nähtav, et “naised on halvad” vms, tavaliselt see on varjatud ja passiivne, ainult vihjates oma tõelisele olemusele.

Arvutimängu meedium süvendab meeste seksistlikku käitumist, sest mängus on nad anonüümsed ja saavad kõike öelda, mida tahavad. Võib juhtuda, et kui mehed mängivad peamiselt arvutimänge, kus nad puutuvad kokku naiste kujutamise viisiga, mis teeb naisi maha, siis see mentaliteet jääb ajapikku külge. Kogu teema seostub hästi tänase maskuliinsuse kriisiga, nagu üks nüüdisaja kuulsamaid ja kehvemaid mõtlejaid Jordan Peterson seda kutsub.

Sõbralikkusest võidavad kõik

Mida tuleks ette võtta, et mängud oleksid sõbralikumad kõigi suhtes? Siin tasub meeles hoida, et arvutimängude maailm pole ülejäänud ühiskonnast isoleeritud, selle probleemid, nagu näiteks halb suhtumine vähemustesse, jõuavad omal kujul ka mängudesse. Ka lahendusi tuleks otsida laiemalt. Kogu ühiskonda aitaks kindlasti näiteks vähemuste suurem ja mitmekesisem esindatus peavoolumeedias - see meetod on empiiriliselt tõestatud.

Muidugi saab muutusi luua ka meediumi sees. Näiteks peaksid mänguarendajad vähemusi rohkem arvesse võtma ja looma nende põhjal tegelasi. Tähtis on ka, et arendajad muudaksid suhtluskeskkonna oma mängudes sõbralikumaks. Sellest võidaksid kõik.