Meie
Meeleavaldused, avatud ühiskond ja empaatia
„Mina toetan avatud ühiskonda, avatud maailma ja empaatilisi inimesi. See on põhjus, miks tulin meelt avaldama.“ Intervjuu aktivisti Daniel Kõivuga meeleavaldusest „Mask on seksikas“.
Daniel Kõiv on noor aktivist, kes istus Toompeal plakatiga „Mask on seksikas“.
Vaevalt et olid ainuke, kes toetas maskikohustust ning mõistis hukka maskivastaste meeleavaldusi, kuid plakatiga istusid just sina. Kas sul oli piisavalt motivatsiooni, enesekindlust ja vaba aega?
Ma ei arva, et mõistsin hukka inimesi, kes olid maskikandmise või vaktsineerimise vastu. Istusin Toompeal eelkõige seetõttu, et toetan avatud ühiskonda, avatud maailma ja empaatilisi inimesi. See on põhjus, miks tulin meelt avaldama. Arvan, et maskikandmine, vaktsineerimine, lähedastest hoolimine – kõik see ongi elementaarne vastutustunne ja empaatia.
Usun, et olin inimene, kes selle aktsiooni algatas. Kahjuks ei näinud ma enne seda aktsiooni oma mõttekaaslaste massikogunemisi tänavatel. Täna mõistan, et see oli üks põhjustest, miks läksin Toompeale meelt avaldama. Aktsiooni ajal palusin inimestel minuga mitte ühineda, sest vastasel juhul oleks meil olnud raskem distantsi hoida ja kehtivaid piiranguid täita. Samas oli mul kohutavalt kurb näha, kuidas haiglate ees, kus igapäevaselt surevad inimesed, seisavad meeleavaldajad ilma maskide ja vaktsiinideta ning teevad grupikallisid. See on nii vastutustundetu, nii kurb ja nii uskumatu.
Mis oli kõige imelikum, naljakam või meeldejäävam hetk nende 11 päeva jooksul?
Oli olukord, kus minule lähenes 90-aastane naine ja viskas mind püha veega. Ütles, et kuna olen vaktsineeritud, lahkun siit ilmas paari päeva pärast. See juhtum oligi vist kõige meeldejäävam. Ma ei ole kunagi soovinud kedagi solvata, alandada või riivata. Tahtsin lihtsalt meeleavaldajaid kuulda ja mõista ning teha sellest järeldused. Tahtsin aru saada, kuidas peaks järgmine kord käituma, et sellist asja ära hoida.
Kas sul oli varasemalt olnud meeleavalduste kogemus? Kuidas mõjutas see kogemus sinu soovi meeleavaldustega tegeleda?
Mul oli kogemus ka enne seda aktsiooni. Olen osalenud erinevatel protestidel ning olen mõningaid neist isegi korraldanud, enamasti Tallinnas. See avaldas mulle positiivset mõju, õppisin ajakirjanikega suhtlema, õppisin jääma iseendaks.
Kas Eestis tuleks meeleavalduste kultuuri arendada või piisab ka sellest, mis meil on?
Arvan, et igas demokraatlikus riigis tuleb arendada meeleavalduste kultuuri, sest see on üks otsuste mõjutamise ja oma arvamuse väljendamise viisidest. Meeleavaldused võimaldavad mitte üksnes oma arvamust väljendada, vaid näidata seda selliselt, et see mõjutaks mingisugust otsust. Muidugi usun, et Eestis tuleks veelgi enam meeleavalduste kultuuri arendada.
Millest jääb Eestis täiuslikust õnnest puudu?
Ma olen väga õnnelik, et elan Eestis. Mulle meeldib siin elada ning elan siin tõenäoliselt kogu oma elu. Samas oleksin palju õnnelikum, kui näeksin, et meie riik vaatab tänasest päevast natuke kaugemale, näeb homset ja ülehomset päeva, mõistab, et meil on kliimakriis, et meil on keelepoliitika kriis, mille lahendamisega tuleb tegeleda täna, et homme neid ei oleks. Kui see kõik oleks nii, kui meie riik mõtleks rohkem tuleviku peale, oleksin veelgi õnnelikum.
Vaevalt et olid ainuke, kes toetas maskikohustust ning mõistis hukka maskivastaste meeleavaldusi, kuid plakatiga istusid just sina. Kas sul oli piisavalt motivatsiooni, enesekindlust ja vaba aega?
Ma ei arva, et mõistsin hukka inimesi, kes olid maskikandmise või vaktsineerimise vastu. Istusin Toompeal eelkõige seetõttu, et toetan avatud ühiskonda, avatud maailma ja empaatilisi inimesi. See on põhjus, miks tulin meelt avaldama. Arvan, et maskikandmine, vaktsineerimine, lähedastest hoolimine – kõik see ongi elementaarne vastutustunne ja empaatia.
Usun, et olin inimene, kes selle aktsiooni algatas. Kahjuks ei näinud ma enne seda aktsiooni oma mõttekaaslaste massikogunemisi tänavatel. Täna mõistan, et see oli üks põhjustest, miks läksin Toompeale meelt avaldama. Aktsiooni ajal palusin inimestel minuga mitte ühineda, sest vastasel juhul oleks meil olnud raskem distantsi hoida ja kehtivaid piiranguid täita. Samas oli mul kohutavalt kurb näha, kuidas haiglate ees, kus igapäevaselt surevad inimesed, seisavad meeleavaldajad ilma maskide ja vaktsiinideta ning teevad grupikallisid. See on nii vastutustundetu, nii kurb ja nii uskumatu.
Mis oli kõige imelikum, naljakam või meeldejäävam hetk nende 11 päeva jooksul?
Oli olukord, kus minule lähenes 90-aastane naine ja viskas mind püha veega. Ütles, et kuna olen vaktsineeritud, lahkun siit ilmas paari päeva pärast. See juhtum oligi vist kõige meeldejäävam. Ma ei ole kunagi soovinud kedagi solvata, alandada või riivata. Tahtsin lihtsalt meeleavaldajaid kuulda ja mõista ning teha sellest järeldused. Tahtsin aru saada, kuidas peaks järgmine kord käituma, et sellist asja ära hoida.
Kas sul oli varasemalt olnud meeleavalduste kogemus? Kuidas mõjutas see kogemus sinu soovi meeleavaldustega tegeleda?
Mul oli kogemus ka enne seda aktsiooni. Olen osalenud erinevatel protestidel ning olen mõningaid neist isegi korraldanud, enamasti Tallinnas. See avaldas mulle positiivset mõju, õppisin ajakirjanikega suhtlema, õppisin jääma iseendaks.
Kas Eestis tuleks meeleavalduste kultuuri arendada või piisab ka sellest, mis meil on?
Arvan, et igas demokraatlikus riigis tuleb arendada meeleavalduste kultuuri, sest see on üks otsuste mõjutamise ja oma arvamuse väljendamise viisidest. Meeleavaldused võimaldavad mitte üksnes oma arvamust väljendada, vaid näidata seda selliselt, et see mõjutaks mingisugust otsust. Muidugi usun, et Eestis tuleks veelgi enam meeleavalduste kultuuri arendada.
Millest jääb Eestis täiuslikust õnnest puudu?
Ma olen väga õnnelik, et elan Eestis. Mulle meeldib siin elada ning elan siin tõenäoliselt kogu oma elu. Samas oleksin palju õnnelikum, kui näeksin, et meie riik vaatab tänasest päevast natuke kaugemale, näeb homset ja ülehomset päeva, mõistab, et meil on kliimakriis, et meil on keelepoliitika kriis, mille lahendamisega tuleb tegeleda täna, et homme neid ei oleks. Kui see kõik oleks nii, kui meie riik mõtleks rohkem tuleviku peale, oleksin veelgi õnnelikum.