Meie
Migrandi märkmed
Eesti kui Põhjamaade hulka pürgiv Euroopa riik oma puhaste tänavate ja jalgrattateede, kuid samas ka joodikute, kõhedust tekitavate kesköiste ühistranspordi sõitude ja lugudega, mida räägivad inimesed oma elust 90ndatel ja praegu.
Need märkmed sarnanevad võigaste lugude kogumikuga. Võikad lood jäävad liiga hästi meelde. Mind on alati paelunud Eesti erinevate seisundite kooseksisteerimine. Eesti kui Põhjamaade hulka pürgiv Euroopa riik, kus on puhtad tänavad, jalgrattateed, mänguväljakud, äge kaasaegne arhitektuur, uued bussid ja trammid, kasvav keskklass, kena Narva toll ning naisest ja teadlasest presidendid, tõhus vaktsineerimisprotsess ja muudki, kuid samas on siin ka joodikud, kes ilmuvad justkui zombid õhtuti ja nädalavahetusti tänavale, kõhedust tekitavad kesköised ühistranspordi sõidud ning lood, mida räägivad inimesed oma elust 90ndatel ja praegu. Nende lugude kollaaž on vorminud minu ettekujutlust Eestist. Mõne loo meenutamine valmistab mulle tuska, et siin elan, teine lugu toob aga rõõmu, et mul on olnud võimalus siia sattuda. Olen rõõmus, et kohtusin imeliste inimestega, kes usaldasid mulle oma lood, mistõttu muutsin konfidentsiaalsuse huvides nende nimed ja mõned detailid.
Ta oli tunnistajaks Pronkssõduri teisaldamise vastastele meeleavaldustele, mis toimusid 2007. aastal Tõnismäel. Esimesel päeval oli ta sõprade juures ning õhtul tuli tal minna läbi vanalinna, et koju pääseda. Ta astus tänavale, vaatas, mis seal toimub, ning läks siis tagasi sõbra juurde magama. Järgmisel päeval kõndis ta kodu poole ning järsku möödus temast kamp meeleavaldajaid, kusagilt ilmusid välja politseinikud nuiadega ning hakkasid kõiki peksma. Ta võttis käest kinni tundmatul tüdrukul, kes kõndis samuti lihtsalt mööda, ning ütles: „Kõnnime aeglaselt.“ Nii nad kõndisidki justkui jalutav paarike, samal ajal kui politseinik peksis kõrval meest, kes üritas põgeneda.
„See oli provokatsioon,“ ütleb sõber. „Esimesel päeval liikusid meeleavaldajad suunas, kuhu ei olnud mõtet minna. Ma arvan, et rahvamassis olid provokaatorid, kes hakkasid politseinikke ründama, andes neile ettekäände kõiki peksta.“
„ACAB,“ vastan mina.
„Ei,“ vastab sõber. „Politseinikud on kangelased, kes teevad tohutult suurt tööd.“ See, mis siis toimus, oli aga täielik hullumeelsus. Lõppkokkuvõttes oli see poliitiliselt kasulik nii Eestile kui ka Venemaale, kuid inimesed said kannatada.
Läksime sõjaväekalmistule, et vaadata „Aljošat“. Eksisime natuke ära ning lõpuks tegime jalutuskäigu kalmistul, mis asub „garaažide taga“ Keskturu lähedal. Sõber rääkis, et nende mitteformaalne seltskond veetis meeleldi aega kalmistu keskel asuvas valges lehtlas. Nad ei joonud ega vandaalitsenud, kuulasid lihtsalt muusikat, mõnikord kukkusid lehtla trepiastmetelt lumme.
„Siin kusagil on naise haud, kelle nimi oli Darja Gandža.“ See sai kivisõprade meelispaigaks. „Noh,“ ütleb sõber, matkides kanepisõprade kõnepruuki, „köh-köh, kohtume Gandža juures.“
Selgus, et tema vanemad kohtusid Kasahstanis: isa oli Saksa sõjaväelane ja ema oli arst. Nad armusid ja kolisid Saksamaale elama. Viktor kasvas üles väikses Saksa linnas. Ta kolis Eestisse koos abikaasaga.
Nad on juba kolm aastat lahutatud. Viktor ütleb, et nad on abikaasaga sõbrad. Ta lisab ka, et ei soovi Eestist lahkuda. „Ma pole 10 aastat Saksamaal käinud. Saan sinna minna kas või homme, aga ma ei taha. Tunnen, et siin olen kodus. Õppisin ära vene ja eesti keele. Töötan Saksamaa suursaatkonnas, taksojuhi töö aga pakub rahulolu minu hingele. Tallinnas veetsin oma elu kõige õnnelikumad hetked ning nüüd elan justkui nende rahustavas varjus. Need hetked on möödas, kuid mälestused on siinsamas lähedal ning ilmuvad minu ette kohe, kui sulgen silmad. Need tekivad spontaanselt, kui näen pargis tuttavat pinki või mälestusväärset kohvikut. Elada vanaduses nende varjus on kõik, mida ma soovin. Kui kolin mujale, kaob see maagia. Mind võib Saksamaal oodata hea elu, kuid ma kardan unustada ning ei ole valmis loobuma õnnetundest, mida kogesin siis ja mida tunnen praegu.“
Väljusin taksost. Olin liigutatud, et täiskasvanud mees usaldas mulle oma loo ja andis mulle edasi midagi nii isiklikku – oma elutunnetuse. Taksorakenduses oli tal palju hindeid ning keskmine hinne oli viis tärni. Mõtlesin siis, et nüüd on arusaadav, mis vahe on 5 tärniga taksojuhtidel ja neil, kelle hinne on 4,9.
Seda tööd sattusin tegema Chrisi kaudu. Tema pärisnimi on Radž, kuid talle meeldib väga Ronaldo. Esimesel tööpäeval pidime kohtuma tema ühiselamu juures, et minna siis koos tööle. Ta elas Larsen Apartments ühiselamus, mis oli minu välismaiste sõprade seas väga populaarne koht. Ta magas sisse, vabandas ette ja taha ning kutsus takso. Sõitsime Mustamäelt Tondile läbi tibutava vihma ning Chris jagas mulle õpetusi.
„Tee lihtsalt seda, mida öeldakse, siis on kõik OK. Ülemus on natuke hull, talle meeldib töötajate peale karjuda. Ütleb midagi, sina teed seda, siis ei ole ta jälle rahul ja karjub, et kõik tuleb ümber teha. Ära vaidle temaga, nõustu, nooguta ja tee ümber.
Chris ütleb:
„Raha pärast ära muretse. Makstakse iga nädala lõpus.
Seal on toredad inimesed, küll sa näed.“
Jõudsime Tondi 26-korruselisse musta torni, mis asub raudtee lähedal. Läksime Chrisiga viimasele korrusele, kus asus meie „peastaap“ lappide, harjade ja muuga. Chris tahtis mind ülemusele tutvustada, teised aga kogunesid tuppa, logeledes enne ülemuse saabumist.
Toas seisis Lena – lühikest kasvu, priske ja väsinud näoga keskealine naisterahvas. Panin ta kohe ema rolli ning käisin kogu aeg tema kannul, lootes omandada kõik koristusmaailma tarkused, tema aga üritas minust lahti saada. Kuu aja pärast ta kadus. Algul arvasid kõik, et tal tuli järjekordne joomahoog peale, kuid tema kohta polnud uudiseid kogu septembrikuu jooksul, kui seal töötasin.
Koristuses kasutatava suure tolmuimeja peal istus Markus. See on püha inimene, kes aitab mul hiljem ülemuse käest raha välja pigistada. Kunagi peseme me koos plaate, mis on väga pikk ja ühendav töö, ning küsin tema käest lihtsalt jutulõnga hoidmiseks, mis on tema lemmikbaar, ja tema vastab, et tema lemmikbaar on mistahes baar Lasnamäel. Seejärel lisab ta mõtlikult: „Tegelikult pussitati hiljuti ühes baaris minu tuttavat. Ma tunnen inimest, keda pussitati, ja ka seda, kes pussitas. Teine on praegu jooksus.“ Veidi järele mõeldes lisas ta: „Viimasel ajal ma baarides ei käi.“
Kaks tüdrukut käisid õues suitsul ning tulid tagasi. Samal päeval veidi hiljem koristasin ma samas korteris, kus nemadki. Nad panid mängima vene räpi, loopisid teineteist nuustikutega, hõõrusid end vahtu ja naersid palju. Nad vahetasid kogu aeg repliike stiilis „sa oled prostituut“ ja „ei, sina oled prostituut“. Nende lõbu meenutas mulle mind ennast ja minu kooliaegset tüdrukutekampa ning seda, kui palju me koos naersime. Tahtsin neile meele järgi olla ning otsustasin öelda midagi julget ja siivutut, midagi nende stiilis. Ütlesin: „Selles rinnahoidjas on tissidel nii valus.“ Nad ütlesid: „Mm ...“
Tüdrukud olid 16-aastased, mina olin 24, mul oli lõpetatud bakalaureusekraad filmi erialal, ambitsioonid ja täiesti teistsugune ettekujutlus oma elust 24-aastasena. Seisin, lapp käes, WC ukse ees, kus tüdrukud loopisid nuustikuid, ning mõtlesin oma elu üle.
Nüüd aga seisime ühes toas ning sisenes ülemus. Tema saatjaks oli naeratav egiptlane nimega Mahmud – tema peamine abiline. Ta jättis mulle hea mulje ning lisaks oli ka Chris teda kiitnud, kuid alles hiljem saame teada, et ta oli üks igavene madu. Ülemus küsis, kas ma olen kunagi koristusega tegelenud. Vastasin „jah“, pidades silmas seda, kuidas oma toa põrandat pühkisin. Pärast seda nägin oma ülemust harva. Ta tuli kord minu juurde ja lubas, et sõlmime lähiajal lepingu. Ma ei kiirustanud. Muidu aga suhtlesin tema abilise Leiloga.
Esimesel päeval töötasin kord siin, kord seal. Algul töötasime koos Lenaga. Ta näitas mulle, mida ja kuidas teha. Tegime kaks tundi tööd, enne kui korterisse sadasid sisse kaks tüdrukut. Üks oli pikk, tumedate juuste ja siniste silmadega, teine aga heledapäine, lühikest kasvu ja musklitega. Nad jäid kaks tundi hiljaks. Nad võtsid kaabitsa ja läksid teise korterisse tööd tegema. Järgmisel päeval pesin koos heledapäise tüdrukuga vannitoas plaate, see on aga pikk ja ühendav töö ning lõpuks võtsime jutuotsa üles. Tüdruk rääkis, et elab Lasnas ja välismaale minna ei tohi (hiljem sain teada, et ta oli vangis istunud). Ta selgitas koristusfirma jõudude vahekorda: ülemus on lahe ja väärib austust, Mahmud on tema alatu, ent ustav peni, Lena „arvab, et võib meid käsutada“, Markus on joodik. Ta ütles, et nemad Nastjaga kedagi ei kuula ja keegi ei ole neile käskija, nad tulevad kohale hiljem, töötavad vähe. Ja mida saab üldse nendega ette võtta? Karjuda nende peale? Ta ütles, et nad kaotasid Leilo vastu lugupidamise pärast üht vahejuhtumit. Alguses oli ta norm, aga siis ütles tehtud töö eest „aitäh“. „Mis „aitäh“? Sa oled meie ülemus, sa pead meile käske jagama, mitte aga kohmetult pobisema. Pärast seda ei kuula me Nastjaga teda üldse,“ väljendas tüdruk oma meelepaha.
Ehitusobjektil töötasid venekeelsed eestlased, ukrainlased ja kaks seaduslikult riiki toodud usbekki. Meie ülemus oli eestlane, tema abiline oli egiptlane ning Leilo oli samuti eestlanna. Kõik lõppes sellega, et ma ei saanud oma töö eest kätte ühtegi eurot. Palga väljamaksmist lükati kogu aeg edasi. Kirjutasin Leilole, ta soovitas alla anda, öeldes, et temale ka ei makstud. Hiljem aitab mind sellega Markus ning saan raha kätte alles kolm kuud pärast töötamise lõppu.
****
Minu eestlasest õpilane kurtis, kuidas Norras suhtutakse temasse kui teise sordi inimesse. Sama lugu on ka teistest riikidest pärit migrantidega. Minu kogemus räägib pigem sellest, kuidas kujunevad välja suhted nende vahel, kellel on võim, ja nende vahel, kellel seda pole. Minul oli vaid demoversioon migrandikogemusest. Mul on tööluba ning võin töölepinguid sõlmida, seega on minu õigused kaitstud, kuid lühikese aja jooksul tundsin, et olen inimese võimuses, kelle pärast olin sunnitud perelt raha laenama ja elama 100 euroga kuus. See, et olen venelanna, jääb selles suhete süsteemis tagaplaanile. Samas asjaolu, et olen venelanna, tekitab minus imelikke tundeid justnimelt Eestis. Iga kord, kui ma ei suuda eestikeelset vestlust ülal hoida poes, kohvikus, bussis või tööl, tunnen, et olen osa venekeelsete inimeste kogukonnast, kes on aastaid elanud Eestis ning pole suutnud keelt selgeks õppida. Süütunnet võimendab ka see, et tunnen keelte vastu huvi, kuid kahe aasta jooksul ei ole mul mingisugust keelelist arengut toimunud. Välismaal lähen pikemalt mõtlemata üle inglise keelele, siin aga vaatan inimest tähelepanelikult ning mõtlen, kas tasub vene keeles alustada. Vahel alustad juttu inglise keeles, vestluskaaslane aga küsib üle vene keeles, mistõttu tunned kerget piinlikkust.
Üks minu tuttav ütles, et sündis Eestis ja oskab eesti keelt. Ma küsisin: „Tähendab, et oled eestlane?“ Ta vastas: „Ei-ei. Minu ema on eesti venelanna, isa on prantslane. Tont seda teab, kes ma olen.“
See ei tähenda, et rahvusliku identiteedi konflikt määrab inimeste elu, kuid vahel tundub, et see konflikt läheb üle isiklikule tasandile ning isiklik segadus muutub justkui rahvusliku identiteedi kaotamise metafooriks. Inimesed kolivad, vahetavad töökohti ning kukuvad läbi klassifitseerimiskatsetes. Samas võib pea kõike eespool kirjeldatut pidada Eesti venelasti iseloomustavaks jooneks. See on pigem põlvkonna tunnus – kui mitte põlvkonna oma, siis on see midagi globaalsemat. Inimesed kiruvad Eestit selle eest, et see pole Põhjamaa, ning armastavad Eestit, sest see on kodu. Juhtub, et nende jaoks, kes on Eestis sündinud, on siin kitsavõitu, teised aga, kes on siia tulnud maailma avarustelt, leiavad siin rahu ja tervenemise. Nendele tähendab Eestimaa midagi sama armsat kui on lasteraamatu peategelane selle autori jaoks. Hierarhiad ja sotsiaalsed konstruktsioonid nagu mentaliteet peidavad enda taga alati inimesi, inimestega koos eksisteerivad ka lood ja mälestused. Läbi tumeda klaasi õnnestub inimesel alati inimest näha.
Kopli
Sõitsin õhtul Koplisse. Trammi sisenes mees. Ta hakkas üle vaguni röökima, jõurama ja seosetuid fraase ütlema: „vaadake – tolm“, „aga kommunismiajal ...“, „sada õhtut, sada päeva“. Talle öeldi: „Mees, rahune maha.“ Ta rahuneski ning tuli siis minu istme juurde. Läksin veidi pingesse ning lõdvestuda ei aidanud ka asjaolu, et tal oli käes õlleklaas, tramm aga tegi samal ajal järske pöördeid. Varsti aga kutsus keegi mehe enda juurde. Alguses kuulasin muusikat, kuid siis sain aru, et mees oli istunud teise mehe kõrvale ning nende vahel arenes vestlus nõukogude minevikust. Kus õpetatakse niiviisi sõpru leidma?Tõnismägi
Minu sõber kasvas üles Tallinnas, Tammsaare pargi lähedal. Ta jooksis seal lapsena ringi. Kui temast sai teismeline, hakkas ta huvituma alternatiivsest muusikast ning „mitteformaalidega“ hängima. Sõitsime koos autoga mööda Tallinna promenaadi Pirita suunas ning ta ütles Russalka monumendi poole näidates, et siin oli kunagi alternatiivse kogukonna populaarne kohtumispaik.Ta oli tunnistajaks Pronkssõduri teisaldamise vastastele meeleavaldustele, mis toimusid 2007. aastal Tõnismäel. Esimesel päeval oli ta sõprade juures ning õhtul tuli tal minna läbi vanalinna, et koju pääseda. Ta astus tänavale, vaatas, mis seal toimub, ning läks siis tagasi sõbra juurde magama. Järgmisel päeval kõndis ta kodu poole ning järsku möödus temast kamp meeleavaldajaid, kusagilt ilmusid välja politseinikud nuiadega ning hakkasid kõiki peksma. Ta võttis käest kinni tundmatul tüdrukul, kes kõndis samuti lihtsalt mööda, ning ütles: „Kõnnime aeglaselt.“ Nii nad kõndisidki justkui jalutav paarike, samal ajal kui politseinik peksis kõrval meest, kes üritas põgeneda.
„See oli provokatsioon,“ ütleb sõber. „Esimesel päeval liikusid meeleavaldajad suunas, kuhu ei olnud mõtet minna. Ma arvan, et rahvamassis olid provokaatorid, kes hakkasid politseinikke ründama, andes neile ettekäände kõiki peksta.“
„ACAB,“ vastan mina.
„Ei,“ vastab sõber. „Politseinikud on kangelased, kes teevad tohutult suurt tööd.“ See, mis siis toimus, oli aga täielik hullumeelsus. Lõppkokkuvõttes oli see poliitiliselt kasulik nii Eestile kui ka Venemaale, kuid inimesed said kannatada.
Läksime sõjaväekalmistule, et vaadata „Aljošat“. Eksisime natuke ära ning lõpuks tegime jalutuskäigu kalmistul, mis asub „garaažide taga“ Keskturu lähedal. Sõber rääkis, et nende mitteformaalne seltskond veetis meeleldi aega kalmistu keskel asuvas valges lehtlas. Nad ei joonud ega vandaalitsenud, kuulasid lihtsalt muusikat, mõnikord kukkusid lehtla trepiastmetelt lumme.
„Siin kusagil on naise haud, kelle nimi oli Darja Gandža.“ See sai kivisõprade meelispaigaks. „Noh,“ ütleb sõber, matkides kanepisõprade kõnepruuki, „köh-köh, kohtume Gandža juures.“
Mustamäe
Süvenemata põhjalikult taksojuhi, kelle eesnimi oli Viktor, perekonnanimesse, hakkasin talle oma hiinlannast sõbranna juhiseid inglise keelest vene keelde tõlkima. Kui sõbranna läks maha, ütles taksojuht, et tegelikult on ta sakslane.Selgus, et tema vanemad kohtusid Kasahstanis: isa oli Saksa sõjaväelane ja ema oli arst. Nad armusid ja kolisid Saksamaale elama. Viktor kasvas üles väikses Saksa linnas. Ta kolis Eestisse koos abikaasaga.
Nad on juba kolm aastat lahutatud. Viktor ütleb, et nad on abikaasaga sõbrad. Ta lisab ka, et ei soovi Eestist lahkuda. „Ma pole 10 aastat Saksamaal käinud. Saan sinna minna kas või homme, aga ma ei taha. Tunnen, et siin olen kodus. Õppisin ära vene ja eesti keele. Töötan Saksamaa suursaatkonnas, taksojuhi töö aga pakub rahulolu minu hingele. Tallinnas veetsin oma elu kõige õnnelikumad hetked ning nüüd elan justkui nende rahustavas varjus. Need hetked on möödas, kuid mälestused on siinsamas lähedal ning ilmuvad minu ette kohe, kui sulgen silmad. Need tekivad spontaanselt, kui näen pargis tuttavat pinki või mälestusväärset kohvikut. Elada vanaduses nende varjus on kõik, mida ma soovin. Kui kolin mujale, kaob see maagia. Mind võib Saksamaal oodata hea elu, kuid ma kardan unustada ning ei ole valmis loobuma õnnetundest, mida kogesin siis ja mida tunnen praegu.“
Väljusin taksost. Olin liigutatud, et täiskasvanud mees usaldas mulle oma loo ja andis mulle edasi midagi nii isiklikku – oma elutunnetuse. Taksorakenduses oli tal palju hindeid ning keskmine hinne oli viis tärni. Mõtlesin siis, et nüüd on arusaadav, mis vahe on 5 tärniga taksojuhtidel ja neil, kelle hinne on 4,9.
Tondi
Juhtus nii, et mul ei olnud üüri maksmiseks raha, ning leidsin töö ehituses. Tegelesime ehitusjärgse koristusega ehk pühkisime ja imesime põrandalt ehitustolmu, puhastasime vannitoa plaate, küürisime harjadega plaadivahesid (sattusin kord õhinasse ja tegin seda kolm tundi järjest, ülemus sõimas mul näo täis), pesime vanne, WC-potte, puhastasime seinaplaate, äravoolu, pesime aknaid, raame ja nendevahelisi pilusid. Pärast meie koristustöid kutsuti korteritesse kliente, mistõttu pidi kõik olema täiuslikult puhas ilma ühegi värviplekita.Seda tööd sattusin tegema Chrisi kaudu. Tema pärisnimi on Radž, kuid talle meeldib väga Ronaldo. Esimesel tööpäeval pidime kohtuma tema ühiselamu juures, et minna siis koos tööle. Ta elas Larsen Apartments ühiselamus, mis oli minu välismaiste sõprade seas väga populaarne koht. Ta magas sisse, vabandas ette ja taha ning kutsus takso. Sõitsime Mustamäelt Tondile läbi tibutava vihma ning Chris jagas mulle õpetusi.
„Tee lihtsalt seda, mida öeldakse, siis on kõik OK. Ülemus on natuke hull, talle meeldib töötajate peale karjuda. Ütleb midagi, sina teed seda, siis ei ole ta jälle rahul ja karjub, et kõik tuleb ümber teha. Ära vaidle temaga, nõustu, nooguta ja tee ümber.
Chris ütleb:
„Raha pärast ära muretse. Makstakse iga nädala lõpus.
Seal on toredad inimesed, küll sa näed.“
Jõudsime Tondi 26-korruselisse musta torni, mis asub raudtee lähedal. Läksime Chrisiga viimasele korrusele, kus asus meie „peastaap“ lappide, harjade ja muuga. Chris tahtis mind ülemusele tutvustada, teised aga kogunesid tuppa, logeledes enne ülemuse saabumist.
Toas seisis Lena – lühikest kasvu, priske ja väsinud näoga keskealine naisterahvas. Panin ta kohe ema rolli ning käisin kogu aeg tema kannul, lootes omandada kõik koristusmaailma tarkused, tema aga üritas minust lahti saada. Kuu aja pärast ta kadus. Algul arvasid kõik, et tal tuli järjekordne joomahoog peale, kuid tema kohta polnud uudiseid kogu septembrikuu jooksul, kui seal töötasin.
Koristuses kasutatava suure tolmuimeja peal istus Markus. See on püha inimene, kes aitab mul hiljem ülemuse käest raha välja pigistada. Kunagi peseme me koos plaate, mis on väga pikk ja ühendav töö, ning küsin tema käest lihtsalt jutulõnga hoidmiseks, mis on tema lemmikbaar, ja tema vastab, et tema lemmikbaar on mistahes baar Lasnamäel. Seejärel lisab ta mõtlikult: „Tegelikult pussitati hiljuti ühes baaris minu tuttavat. Ma tunnen inimest, keda pussitati, ja ka seda, kes pussitas. Teine on praegu jooksus.“ Veidi järele mõeldes lisas ta: „Viimasel ajal ma baarides ei käi.“
Kaks tüdrukut käisid õues suitsul ning tulid tagasi. Samal päeval veidi hiljem koristasin ma samas korteris, kus nemadki. Nad panid mängima vene räpi, loopisid teineteist nuustikutega, hõõrusid end vahtu ja naersid palju. Nad vahetasid kogu aeg repliike stiilis „sa oled prostituut“ ja „ei, sina oled prostituut“. Nende lõbu meenutas mulle mind ennast ja minu kooliaegset tüdrukutekampa ning seda, kui palju me koos naersime. Tahtsin neile meele järgi olla ning otsustasin öelda midagi julget ja siivutut, midagi nende stiilis. Ütlesin: „Selles rinnahoidjas on tissidel nii valus.“ Nad ütlesid: „Mm ...“
Tüdrukud olid 16-aastased, mina olin 24, mul oli lõpetatud bakalaureusekraad filmi erialal, ambitsioonid ja täiesti teistsugune ettekujutlus oma elust 24-aastasena. Seisin, lapp käes, WC ukse ees, kus tüdrukud loopisid nuustikuid, ning mõtlesin oma elu üle.
Nüüd aga seisime ühes toas ning sisenes ülemus. Tema saatjaks oli naeratav egiptlane nimega Mahmud – tema peamine abiline. Ta jättis mulle hea mulje ning lisaks oli ka Chris teda kiitnud, kuid alles hiljem saame teada, et ta oli üks igavene madu. Ülemus küsis, kas ma olen kunagi koristusega tegelenud. Vastasin „jah“, pidades silmas seda, kuidas oma toa põrandat pühkisin. Pärast seda nägin oma ülemust harva. Ta tuli kord minu juurde ja lubas, et sõlmime lähiajal lepingu. Ma ei kiirustanud. Muidu aga suhtlesin tema abilise Leiloga.
Esimesel päeval töötasin kord siin, kord seal. Algul töötasime koos Lenaga. Ta näitas mulle, mida ja kuidas teha. Tegime kaks tundi tööd, enne kui korterisse sadasid sisse kaks tüdrukut. Üks oli pikk, tumedate juuste ja siniste silmadega, teine aga heledapäine, lühikest kasvu ja musklitega. Nad jäid kaks tundi hiljaks. Nad võtsid kaabitsa ja läksid teise korterisse tööd tegema. Järgmisel päeval pesin koos heledapäise tüdrukuga vannitoas plaate, see on aga pikk ja ühendav töö ning lõpuks võtsime jutuotsa üles. Tüdruk rääkis, et elab Lasnas ja välismaale minna ei tohi (hiljem sain teada, et ta oli vangis istunud). Ta selgitas koristusfirma jõudude vahekorda: ülemus on lahe ja väärib austust, Mahmud on tema alatu, ent ustav peni, Lena „arvab, et võib meid käsutada“, Markus on joodik. Ta ütles, et nemad Nastjaga kedagi ei kuula ja keegi ei ole neile käskija, nad tulevad kohale hiljem, töötavad vähe. Ja mida saab üldse nendega ette võtta? Karjuda nende peale? Ta ütles, et nad kaotasid Leilo vastu lugupidamise pärast üht vahejuhtumit. Alguses oli ta norm, aga siis ütles tehtud töö eest „aitäh“. „Mis „aitäh“? Sa oled meie ülemus, sa pead meile käske jagama, mitte aga kohmetult pobisema. Pärast seda ei kuula me Nastjaga teda üldse,“ väljendas tüdruk oma meelepaha.
Ehitusobjektil töötasid venekeelsed eestlased, ukrainlased ja kaks seaduslikult riiki toodud usbekki. Meie ülemus oli eestlane, tema abiline oli egiptlane ning Leilo oli samuti eestlanna. Kõik lõppes sellega, et ma ei saanud oma töö eest kätte ühtegi eurot. Palga väljamaksmist lükati kogu aeg edasi. Kirjutasin Leilole, ta soovitas alla anda, öeldes, et temale ka ei makstud. Hiljem aitab mind sellega Markus ning saan raha kätte alles kolm kuud pärast töötamise lõppu.
****
Minu eestlasest õpilane kurtis, kuidas Norras suhtutakse temasse kui teise sordi inimesse. Sama lugu on ka teistest riikidest pärit migrantidega. Minu kogemus räägib pigem sellest, kuidas kujunevad välja suhted nende vahel, kellel on võim, ja nende vahel, kellel seda pole. Minul oli vaid demoversioon migrandikogemusest. Mul on tööluba ning võin töölepinguid sõlmida, seega on minu õigused kaitstud, kuid lühikese aja jooksul tundsin, et olen inimese võimuses, kelle pärast olin sunnitud perelt raha laenama ja elama 100 euroga kuus. See, et olen venelanna, jääb selles suhete süsteemis tagaplaanile. Samas asjaolu, et olen venelanna, tekitab minus imelikke tundeid justnimelt Eestis. Iga kord, kui ma ei suuda eestikeelset vestlust ülal hoida poes, kohvikus, bussis või tööl, tunnen, et olen osa venekeelsete inimeste kogukonnast, kes on aastaid elanud Eestis ning pole suutnud keelt selgeks õppida. Süütunnet võimendab ka see, et tunnen keelte vastu huvi, kuid kahe aasta jooksul ei ole mul mingisugust keelelist arengut toimunud. Välismaal lähen pikemalt mõtlemata üle inglise keelele, siin aga vaatan inimest tähelepanelikult ning mõtlen, kas tasub vene keeles alustada. Vahel alustad juttu inglise keeles, vestluskaaslane aga küsib üle vene keeles, mistõttu tunned kerget piinlikkust.
Üks minu tuttav ütles, et sündis Eestis ja oskab eesti keelt. Ma küsisin: „Tähendab, et oled eestlane?“ Ta vastas: „Ei-ei. Minu ema on eesti venelanna, isa on prantslane. Tont seda teab, kes ma olen.“
See ei tähenda, et rahvusliku identiteedi konflikt määrab inimeste elu, kuid vahel tundub, et see konflikt läheb üle isiklikule tasandile ning isiklik segadus muutub justkui rahvusliku identiteedi kaotamise metafooriks. Inimesed kolivad, vahetavad töökohti ning kukuvad läbi klassifitseerimiskatsetes. Samas võib pea kõike eespool kirjeldatut pidada Eesti venelasti iseloomustavaks jooneks. See on pigem põlvkonna tunnus – kui mitte põlvkonna oma, siis on see midagi globaalsemat. Inimesed kiruvad Eestit selle eest, et see pole Põhjamaa, ning armastavad Eestit, sest see on kodu. Juhtub, et nende jaoks, kes on Eestis sündinud, on siin kitsavõitu, teised aga, kes on siia tulnud maailma avarustelt, leiavad siin rahu ja tervenemise. Nendele tähendab Eestimaa midagi sama armsat kui on lasteraamatu peategelane selle autori jaoks. Hierarhiad ja sotsiaalsed konstruktsioonid nagu mentaliteet peidavad enda taga alati inimesi, inimestega koos eksisteerivad ka lood ja mälestused. Läbi tumeda klaasi õnnestub inimesel alati inimest näha.