Meie
Ajaränd tantsu ja pilliga
Gümnasist Katariina Tiisler hakkas pärimustantse tantsima sama vanalt kui kõndima.
Olen 16-aastane Tallinna tüdruk, kelle süda kuulub jäägitult pärimustantsule ja -muusikale. Nende hobidega hakkasin tegelema tänu emale, kes on rahvakunstiansambli Leigarid kunstiline juht ja õppejõud Tallinna ülikoolis. Suviti on Leigarite esinemised osa Eesti vabaõhumuuseumi püsiekspositsioonist. Igal nädalavahetusel etendatakse seal Sassi-Jaani taluõuel 19. sajandi külapidu, kus tantsitakse pärimuslikke tantse, mängitakse laulumänge ja lauldakse ning seda kõike elava muusika saatel. Kohe kui jalad alla sain, viis ema mind nii tihti kui võimalik sinna esinema. Aasta-aastalt õppisin aina rohkem ja rohkem.
Mäletan, kuidas algklassilapsena piilusin kontserdil lavakardina vahelt gümnaasiumirühma tantsijaid ja unistasin ajast, mil saan ise nende sarnane olla. Eelmisel sügisel tuli see mulle taas meelde. Leesikate 15. juubeli puhul korraldasime suure kontsert-etenduse, kus minu rühmal oli üsna palju numbreid ja pidime nii laval kui ka lava taga olema iseseisvad ja tublid. Nüüd oleme meie need suured leesikad, keda väiksena vargsi imetlesime. Ja oli nii soe tunne, kui pisike ansamblikaaslane tuli pärast kontserti kalli tegema, sest olin neile ennist aidanud patse punuda. Mulle on Leesikad tõepoolest teine pere.
Alguses pakkus mulle tõsist väljakutset kuulmise järgi lugude õppimine, sest ma polnud seda kunagi varem teinud. Oma esimeses rahvamuusikalaagris olin paar päeva sõna otseses mõttes pilli peal eksinud, sest mulle lihtsalt ei jõudnud kohale, kuidas kuuldud viisijupp sõrmedesse ja karmoškanuppudele ümber kanda. Kuid korraga käis peas klõps ära ja pisitasa hakkas kuskilt loogika näppudesse imbuma. Nagu tihti pilli õppimisel, ei olnud ka minul algul eriti motivatsiooni õppida, kuna väga ei osanud ja kaua sa seda ühte lugu ikka viitsid pusida. Siin aga aitabki ainult teadmine, et kunagi läheb ikka kergemaks, tuleb kannatlik olla ning ennast vajadusel ka veidi sundida. Nüüd ei pea mind enam keegi sundima, olen leidnud hobi, mis mulle meeldib ja tegelen sellega iga päev.
Olen oma südameasjaks võtnud tantsijate ja muusikute ühendamise. Vanasti mängiski pillimees enamasti tantsuks ja hea tantsuksmängija oli igal peol austatud. Oma muusikutest sõpradega kohtudes püüan neile vahel õpetada mõne tuntud rahvaliku seltskonnatantsu, mille saateks mängitav muusika on neile juba tuttav ja nende repertuaaris. Loodan, et kui nad tunnevad ka viisiga kokkukäivat tantsu, leiavad nad parema sideme tantsijatega. Olen õnnelik, et Eestis on hästi arenenud tantsuklubide kultuur - tullakse kokku ja tantsitakse elava muusika saatel vanu seltskonna- ja pärimustantse. See ongi elav folkloor, inimesed teadvustavad meie rahvakultuuri kui midagi, mis reaalselt toimib siiani, mitte ei kogu arhiivis tolmu.
Olen uhke, et eestlased väärtustavad oma kultuuripärandit ja on niivõrd palju noori, kes huvituvad sellest ning hoiavad traditsioone elus. Olen õnnelik, et mul on võimalus tegeleda hobidega, millega rännata läbi Eesti kultuuri- ja ajaloo.
Kalli patside eest
Esimesest klassist saati on minu kunstiline kodu Tallinna prantsuse lütseumi tantsuansambel Leesikad. Huvitaval kombel on ansambli juht minu vanem õde Kristiina Siig. Nüüd olengi üheksa aastat tantsinud Leesikates, kuid samal ajal võtan muusiku ja tantsijana osa ka Leigarite sündmustest. Leesikatega seotub mulle eelkõige mõnus rühmavaim, toredad trennid, laagrid ja reisid. Mulle pole tants lihtsalt trennis kohalkäimine ja uue repertuaari õppimine, vaid võimalus avastada eri stiile ja katsetada oma keha võimalusi. Samal ajal saan nautida koosolemist sõpradega ning jagada seda vaimustust ka nendega. Paljud minu rühmakaaslased on samuti kogu oma kooliaja tantsinud ning üheskoos oleme kasvanud pisikestest mudilastest tublide gümnasistideni.Mäletan, kuidas algklassilapsena piilusin kontserdil lavakardina vahelt gümnaasiumirühma tantsijaid ja unistasin ajast, mil saan ise nende sarnane olla. Eelmisel sügisel tuli see mulle taas meelde. Leesikate 15. juubeli puhul korraldasime suure kontsert-etenduse, kus minu rühmal oli üsna palju numbreid ja pidime nii laval kui ka lava taga olema iseseisvad ja tublid. Nüüd oleme meie need suured leesikad, keda väiksena vargsi imetlesime. Ja oli nii soe tunne, kui pisike ansamblikaaslane tuli pärast kontserti kalli tegema, sest olin neile ennist aidanud patse punuda. Mulle on Leesikad tõepoolest teine pere.
Pillimäng iga päev
13-aastasena oli selge, et mulle meeldivad nii rahvakultuur kui ka muusika ning ema pakkus välja, et võiksin need kaks ühendada ja proovida mõnda rahvapilli. Muusikakoolis õppisin tol ajal klassikalist klaverit ja mulle pakkus huvi karmoškaga tutvuda. Nüüd peangi oma põhipilliks hoopis karmoškat ning eelkõige meeldib mulle mängida eesti ja naaberriikide pärimusmuusikat. Kui tantsinud olen tavaliselt ikka rühmas koos teistega, siis karmoškat olen algusest peale õppinud ja mänginud enamjaolt üksi ilma õpetajata. Kui algse mänguoskuse kätte sain, hakkasin uurima ja katsetama uusi võimalusi, mida see pisike pill pakub, ja olin eriti uhke, kui sain mõne raskema viguriga hakkama.Alguses pakkus mulle tõsist väljakutset kuulmise järgi lugude õppimine, sest ma polnud seda kunagi varem teinud. Oma esimeses rahvamuusikalaagris olin paar päeva sõna otseses mõttes pilli peal eksinud, sest mulle lihtsalt ei jõudnud kohale, kuidas kuuldud viisijupp sõrmedesse ja karmoškanuppudele ümber kanda. Kuid korraga käis peas klõps ära ja pisitasa hakkas kuskilt loogika näppudesse imbuma. Nagu tihti pilli õppimisel, ei olnud ka minul algul eriti motivatsiooni õppida, kuna väga ei osanud ja kaua sa seda ühte lugu ikka viitsid pusida. Siin aga aitabki ainult teadmine, et kunagi läheb ikka kergemaks, tuleb kannatlik olla ning ennast vajadusel ka veidi sundida. Nüüd ei pea mind enam keegi sundima, olen leidnud hobi, mis mulle meeldib ja tegelen sellega iga päev.
Pärimus ei kogu tolmu
Üks silmiavavaid kogemusi seoses pärimusmuusikaga oli 2020. aasta Laste ETNO laager ja sellele järgnenud Laste ETNO ringreis. Vaatamata minu suurele protestile panid vanemad mind laagrisse kirja ja nagu nad oletasid, ei tahtnud ma pärast selle imelise nädala lõppu enam koju minna. Kohtusin niivõrd ägedate noorte muusikutega, kellega suhtlen siiani, sain huvitavaid ideid, kus suunas oma muusikaga liikuda ja veetsin seitse ilusat suvepäeva toredas seltskonnas. Sügisel avanes ka võimalus kaasa lüüa Laste ETNO ringreisil ning sealt sain esimesed bändi- ja tuurikogemused. Võin julgelt öelda, et ETNO muutis mu elu: lisaks lahedatele sõpradele ja üritustele, on mu ellu jõudnud ka uus pill - nuppakordion -, mida hakkasin õppima laagrisõbra eeskujul.Olen oma südameasjaks võtnud tantsijate ja muusikute ühendamise. Vanasti mängiski pillimees enamasti tantsuks ja hea tantsuksmängija oli igal peol austatud. Oma muusikutest sõpradega kohtudes püüan neile vahel õpetada mõne tuntud rahvaliku seltskonnatantsu, mille saateks mängitav muusika on neile juba tuttav ja nende repertuaaris. Loodan, et kui nad tunnevad ka viisiga kokkukäivat tantsu, leiavad nad parema sideme tantsijatega. Olen õnnelik, et Eestis on hästi arenenud tantsuklubide kultuur - tullakse kokku ja tantsitakse elava muusika saatel vanu seltskonna- ja pärimustantse. See ongi elav folkloor, inimesed teadvustavad meie rahvakultuuri kui midagi, mis reaalselt toimib siiani, mitte ei kogu arhiivis tolmu.
Olen uhke, et eestlased väärtustavad oma kultuuripärandit ja on niivõrd palju noori, kes huvituvad sellest ning hoiavad traditsioone elus. Olen õnnelik, et mul on võimalus tegeleda hobidega, millega rännata läbi Eesti kultuuri- ja ajaloo.