German Mumblecore
Vändata filme, lihtsalt niisama

Žanriga German mumblecore, mille tunnusjooneks on improvisatsioonilisus, nihkub saksa kino üks mängužanre rambivalgusse. Kuid mis need mumblecore-filmid täpsemalt on ja mida pakub nende tulek Saksamaa kinomaastikule?

Lisaks kodusele peavoolukinole mõjutavad Saksamaa tänast kinomaastikku ennekõike kolm voolu: nn Berliini koolkond, praegu veel lapsekingades olev uus saksa žanrifilm ja värskelt nime saanud German mumblecore (tuntud ka kui Berliini mumblecore). Viimane võitis saksa kineastide tähelepanu kindlasti tänu Jakob Lassi filmi Love Steaks [Kuidas tellida armastust] (2013) suurele festivaliedule. Aga mis see German mumblecore õigupoolest ikkagi on?

German mumblecore – mõiste selgitUS

Mõiste mumblecore pärineb Ameerika indie-filmi maastikult. See tähistab filme, mis valmivad väikese eelarvega ning milles mängimisele ja lavastamisele on omane tugev improvisatsioonilisus. Sellega on tihedalt seotud moodne digitaalne võttetehnika, mis võimaldab sellise vaba filmi massilist tegemist ja teeb selle n-ö salongikõlblikuks. Sõna mumble (pobisema) vihjab improviseeritud dialoogide halvale helikvaliteedile esimestes USA mumblecore-filmides. Selle suuna tuntuimaks esindajaks on Andrew Bujalski (Funny Ha Ha, USA 2002). See, kas Saksamaa uus digitaalne kino on USA mumblecore-maastikule toetudes asjakohase nime saanud, on vaatamata mõningatele paralleelidele siiski küsitav. Video: Nico Sommer „Silvi“, treiler (Youtube.com)

Saksa filmid, mis on tehtud mumblecore- stiilis, on olemas olnud juba mõned aastad. Näiteks Silvester Countdown (Oskar Roehler, 1997) või Das weiße Rauschen [Valge müra] (Hans Weingartner / Tobias Amann, 2002), rääkimata juba Klaus Lemkest (Berlin für Helden [Berliin kangelaste jaoks], 2012) või Andreas Dresenist (Halbe Treppe [Poolel trepil], 2002). Kineastide ja filmikriitikute praegust kõrgendatud huvi mumblecore-filmide vastu saab selgitada sellega, et selliseid filme on Saksa kinodes rohkelt näha. Mumblecore`i saksa esindajate hulka ei kuulu mitte ainult Jakob Lass (Love Steaks, 2013) ja Tom Lass (Kaptn Oskar, 2013), vaid ka Axel Ranisch (Reuber, 2013), Nico Sommer (Silvi, 2013) ja Hanna Doose (Staub auf unseren Herzen [Tolm meie südametel], 2013).

Spontaanne filmi tegemine

„Mulle meeldib, kui kaamera ees tekib midagi, mis ei ole eelnevalt kokku lepitud. Kui äkitselt võib märgata, et tegelaskujud, mis on oma peas välja mõeldud, muutuvad inimesteks, sest nad peavad sel hetkel täiesti autentselt tegutsema, ja juhtub midagi täiesti uut. Müstiline lugu.“ (Axel Ranisch)

Mumblecore-filmide põhitunnuseks on improvisatsiooni kasutamine stiili- ja lavastamisvahendina, mis läbib kui punane joon tervet filmi. Mitte ainult näitlejad ei improviseeri, vaid ka režissöörid ja operaatorid. Enamasti puudub filmistsenaarium ja filmimine toimub üldjoontes kirjeldatud süžee alusel. Stiliseeritud autentsus, mis sel moel tekib, on just nagu Berliini koolkonna rangelt kavandatud lavastuste vastand.

Esteetilisest vaatenurgast peegeldub selline lähenemine dokumentaalstiilis tehtavas kaameratöös, äkilistes jump cut`ides stseenide vahel ja tehnilises ebatäiuslikkuses. Et tabada näitlejate improvisatsiooni, kasutatakse käsikaamerat, mis reageerib toimuvale paindlikult. Samuti puuduvad märgistused maapinnal või üksikasjalikult läbi proovitud stseenid ning ka piinlikult täpne ja aeganõudev valguse sättimine. Sagedamini kui klassikaliselt vändatud filmid, valmivad improviseeritud filmid monteerimise käigus veel kord uuesti. Seejuures sobituvad spontaansed dialoogid ja olukorrad dramaturgilisse üldpilti. Et siin vajatakse väljendusrikkaid näitlejaid, saab selgeks pooldokumentaalse tööstiili taustal. Mumblecore-filmide tegijad annavad väikesed osad – sarnaselt oma Ameerika ametivendadele – seetõttu meelsasti asjaarmastajatele, kes näitlevad oma igapäeva- või tööelu valdkonnas.  

German mumblecore – kuhu edasi?

Video: Axel Ranisch Dicke Mädchen [Paksud tüdrukud], treiler (Youtube.com)

Tänu suurenenud tähelepanule filmialases ajakirjanduses ja festivalidel on German mumblecore täna tugevam kui kunagi varem. Nii filmis Axel Ranisch oma esimese pika filmi Dicke Mädchen [Paksud tüdrukud] (2012) end ekspluateerides veel „muinasjutulise 517,32 euro eest“ – nii öeldakse treileris – ning filmi Ich fühl mich Disco [Ma tunnen end diskona] (2013) tegemisel oli tal juba kasutada suursugused 500 000 eurot. Samas kui Ranisch jääb oma „filmiperekonnaga“ edaspidigi truuks improvisatsioonile, kerkib küsimus, kuivõrd muudavad suuremad eelarved ülejäänud mumblecore-filme. Aron Lehmann sihib oma nutikas kinodebüüdis Kohlhaas oder die Verhältnismäßigkeit der Mittel [Kohlhaas või vahendite suhtelisus] (2012) filmimisele ilma rahata. Samas kasutab ta rohkem kui kolleegid valmis filmistsenaariumit, võiks isegi arvata, et ta heidab improviseerimisstiili üle parda, niipea kui ta saab filmitegemise ebakindluse suurema eelarvega minimeerida.

Süntees German mumblecore-filmist, uuest saksa žanrifilmist ja Berliini koolkonnast moodustab saksa kino jaoks niikuinii põnevama suuna. See, et null-eelarvega filmid näevad nüüd tänu moodsale digitaaltehnikale välja kui kinofilmid ja mitte kui amatöörvideod, on oluline eelis, mida noor filmimaastik saab oma eesmärkide nimel ära kasutada. Digitaalvideotehnika korraldab saksa filmimaastikku ümber ja võimaldab eemalduda filmide toetusfondide ettekirjutustest: „Võimalik on vändata filmi. Lihtsalt niisama. Ja järgima ei pea mitte kedagi, vaid üksnes oma intuitsiooni,“ nii on kirjas Axel Ranischi „Väga heade filmide manifestis“. Just seetõttu ilmub praegu null-eelarvega filme nagu seeni pärast vihma – ja massi seast koorub aina regulaarsemalt välja oma hoiak kino suhtes.