Visit My Tent - valge seina taga

Stephanie Neumann laseb meil heita pilgu kulisside taha ja elada kaasa kunsti sünnile. Intervjuus räägib ta oma projektist „visitmytent“, kus tutvustatakse ka Saksa ja Eesti kunstnikke.

Mis projekt on visitmytent?

Projekti idee tekkis asjaolust, et näitustel on tihtipeale näha vaid valmistulemused ja et mind huvitab see, mismoodi näevad asjad välja kulisside taga – behind the White Wall. Lisaks pole väljaspool kunstimaastikku eriti võimalusi loomeprotsessist osa saada. Tahtsin seda muuta. Visitmytentis portreteerin ja intervjueerin kunstnikke nende töökohtades, kus sünnivad ideed ja teosed, ning heidan pilgu loometöösse.

Kuidas teil üldse visitmytenti idee tekkis?

Kõik sai alguse sellest, kui ma 2017. aasta kevadel koos ühe sõbra, Holm Friebega, oma kunstnikest sõprade stuudios käisin. Algul ei olnud see üldsegi mitte konkreetne projekt, vaid lihtsalt huvi erinevate tööviiside ja kohtade vastu. Kuna fotograafina olen alati olnud „jäljekütt“, hakkasin teadlikult pilte tegema ning me koostasime seitse intervjuuküsimust. Selle vabakutselise töö käigus on nüüdseks loodud juba üle 100 stuudioportree, mida saab vaadata veebilehel visitmytent.com.

Mida soovite visitmytentiga saavutada?

Selle pikaajalise projekti eesmärk on näidata erinevaid töökeskkondi ja tööviise ning anda sellega juurdepääs kunstile väljaspool näituseruume. Samuti dokumenteerib see aja jooksul ateljeedes toimuvaid muutusi. Soovin saada teada uusi asju ning koostada kunstnike töökohtade ja tööviiside etnograafia, võttes arvesse kunstnik olemise viise, mida tihti kujundavad napid ressursid ja sotsiaalse kindlustunde puudumine. 
 
Järgmise sammuna soovin muuta kunstnike omavahelised seosed ja stuudiote asukohad aastate jooksul võrgustikuvisualisatsiooniks. Pikemas perspektiivis peaks platvormist saama elav arhiiv ning tänu selle pidevale kasvamisele ideaalis ajalooline dokument. 

Kuidas te kunstnikke leiate?

Stuudiokülastuste ajal soovitatakse mulle tihti järgmisi kunstnikke. Samuti otsin põnevaid kunstnikke internetist ning külastan teadlikult näitusi ja ateljeemaju. Selliselt tegutsemine avaldab soodsat mõju orgaaniliselt kasvavale mitmetahulisele platvormile. Visitmytentiga soovin näidata nii mitmepalgelise kunstimaastiku tõusvaid kui ka end juba tõestanud kunstnikke. Selle meeldiva kõrvalmõjuna satun tihti ebatavalistesse kohtadesse, millest ma muidu midagi ei teaks, näiteks kõrvalises kohas paiknev klaasitöökoda Berliini Reinickendorfi linnaosas, muinasjutuline oliiviaed Firenzes või ajarännak elutoas ja arvutimängud Tallinnas.

Visitmytentis on esindatud ka Eesti kunstnikud. Kuidas tekkis side Eestiga?

Ühe Tallinna arhitektuuribiennaali jaoks 2019. aastal üles pandud fotonäituse kõrvalt oli mul võimalus tutvuda ka mõne Tallinna kunstnikuga. Mulle tundus, et sarnaselt Berliiniga on seal väga palju põnevaid kunstnikke, kes üksteist toetavad ja edendavad. Panin tähele, et mulle soovitati just eriti palju naiskunstnikke. Berliinis pidin tihtipeale naiskunstnike kohta eraldi küsima, sest stuudiokülastuste ajal soovitati mulle peamiselt meessoost kunstnikke. Tallinnas oli vastupidi. See torkas silma ja mul tekkis küsimus, kas Eestis on struktuurid, mis seda toetavad. Võib-olla tuleks seda küsimust mõnel järgmisel külastusel lähemalt uurida. 

Mida ütleksite kunstnike töötingimuste kohta?

Berliinis räägivad paljud kunstnikud üha rohkem rendihindade tõstmise ja rendilepingute lõpetamise probleemist. Praegune koroonaviiruse ajastu muudab niigi ebakindla olukorra paljude jaoks veel teravamaks. Arvan, et kunsti kulisside taga kujunevad teatud suundumused, näiteks muutuvad käärid üha suuremaks ning paljud peavad üha enam kasutama oma kodu ruume, sest eelkõige koroona ajal jäävad näitused ära ja tühistatakse lepinguid, mistõttu stuudio rentimiseks enam raha ei jätku. 

Kas Eesti ja Saksa kunstnike töötingimused erinevad oluliselt?

Selle hindamiseks olin ma Eestis liiga vähe aega. Minu esimene mulje oli, et mõlema riigi kunstnikud soovivad kunstiga tegeleda hoolimata sellest, et rendihinnad tõusevad ja tekib võitlus ruumide ja tihtipeale nappide ressursside pärast.

Kas kunstnike „telkides“ oli teie jaoks ka midagi üllatavat?

Minu jaoks oli üllatus, et ühes stuudios komistasin päris telgi otsa, mille kunstnik oli ruumi püsti pannud selleks, et seal puhkamas käia. Samuti oli üllatav see, et mõnel kunstnikul pole peaaegu üldse isiklikke asju ega kindlat elukohta, et ta saaks igal ajal ükskõik kuhu minna. Et paljusid töid tehakse teisiti, kui ma algul arvasin. Või kui süstemaatiliselt mõned töö käigus tekkivaid jäätmeid koristavad, kategoriseerivad ja taaskasutavad.  Kes on teie jaoks kunstnik?

Inimene, kes loob kunsti. 

Millist rolli mängib kunstnik ühiskonnas?

Kunstnikud saavad näidata uusi vaatenurki, eksperimenteerida, puudujääkidele osutada, arutelule ärgitada, seisukohti rõhutada, mõttemustreid murda, küsimusi uurida, uusi paradigmasid välja töötada või tähelepanu teemadele juhtida, millega kuluaarides ei tegeleta. See on võrreldes laialt levinud „linnahulguse“ kuvandiga üsna suur roll. 

Kas kunsti tuleks toetada?

Kindlasti.

Milliseid oskuseid on kunstnikul peale oma kunsti veel vaja, et kunstivaldkonnas edukas olla?

Sõltub sellest, kuidas kunstnik enda jaoks edu määratleb. Kas see on võimalus teha seda, mida ise tahad, või tähendab see suure publikuhulgani jõudmist. Nendel kunstnikel, kellega mina siiani kohtunud olen, on edust väga erinev arusaam ja seetõttu ka väga erinevad tegevuspõhimõtted. Näiteks võime hinnata, millises faasis on oluline kriitikat (ja kellelt) kuulda võtta ning millal ei tohi end sellest eksitada lasta ja tuleks segamatult oma tööprotsessile keskenduda. Lisaks sellele on tihti abiks ka võrgustike loomine ja kasutamine. Samuti on tähtis omada ülevaadet rahaasjadest või kasutada kedagi, kes seda suudab. Või oskust näha potentsiaali ja võimalusi ning kannatliku meele omamist. Kui võrdsustada edu rahalise eduga, on muidugi olulised ka ärilised oskused – see saab komistuskiviks paljudele kunstnikele, kes hoolimata heast kvaliteedist teistele alla jäävad.