Foto (detail): picture-alliance / dpa
Theodor W. Adorno
(11.09.1903, Frankfurt am Main – 06.08.1969, Brig, Šveits), filosoof, sotsioloog, helilooja
Theodor W. Adorno sai sündides nimeks Theodor Ludwig Wiesengrund. Ta õppis Maini-äärses Frankfurdis filosoofiat, sotsioloogiat, psühholoogiat ja muusikateooriat. Sellel ajal töötas ta muusikakriitikuna ühes ajakirjas ning süvenes muusikaõpingutesse helilooja Arnold Schönbergi käe all Viinis. Koos sõbra Max Horkheimeriga asutas Adorno Frankfurdi koolkonna, mille mõttesuunda nimetatakse kriitiliseks teooriaks. Natsionaalsotsialistliku režiimi ajal emigreerus Adorno USA-sse, kus ta asus tööle Sotsiaaluuringute Instituudis. 1944. aastal kirjutas ta koos Max Horkheimeriga pärast Teise maailmasõja lõppu ilmunud teose „Dialektik der Aufklärung“ („Valgustuse dialektika“, 2022). Maini-äärsesse Frankfurti naasnuna sai temast üks taasavatud Sotsiaaluuringute Instituudi direktoreid ning ta andis oma kõnede, kirjutiste ja ettekannetega olulise panuse sõjajärgse Saksamaa intellektuaal- ja kultuurikliimasse. Adorno on avaldanud arvukalt publikatsioone oma eriala teemadel. 1933 ilmus esimesena 1931. aastal koostatud habilitatsiooniväitekiri „Kierkegaard. Konstruktion des Ästhetischen“. Tema olulisimaks panuseks filosoofiasse peetakse raamatut „Negative Dialektik“ (1966). Theodor W. Adorno on pälvinud arvukalt auhindu, muu hulgas Arnold Schönbergi medali, Saksa kirjanduskriitika auhinna ning Maini-äärse Frankfurdi Goethe aumärgi.