Max Horkheimer
(14.02.1895, Stuttgart – 07.07.1973, Nürnberg), sotsiaalfilosoof, autor
Max Horkheimer õppis psühholoogiat, filosoofiat ja rahvamajandust Münchenis, Maini-äärses Frankfurdis ja Freiburgis. Pärast doktorikraadi omandamist Hans Corneliuse juures töötas ta Corneliuse assistendina. Max Horkheimer töötas lühikest aega ka eraõppejõuna, enne kui sai 1930. aastal professori ametikoha Frankfurdi ülikoolis. Koos Herbert Marcuse ja Erich Frommiga asutas ta Frankfurdi Sotsiaaluuringute Instituudi. Aastatel 1932–1939 andis välja ajakirja Zeitschrift für Sozialforschung. Pärast seda, kui natsionaalsotsialistid sulgesid Sotsiaaluuringute Instituudi, emigreerus Horkheimer Šveitsi kaudu USA-sse ja avas instituudi uuesti New Yorgis Columbia Ülikooli juures. 1949. aastal naasis Horkheimer, keda peetakse Frankfurdi koolkonna juhtfiguuriks, professorina Frankfurti ja sai aasta hiljem taasavada Sotsiaaluuringute Instituudi. Tema tähtsaimaks teoseks peetakse „Dialektik der Aufklärung“, 1947 („Valgustuse dialektika“, 2022), mille ta kirjutas koos Theodor W. Adornoga. Seda peetakse kriitilise teooria põhiteoseks.