© Suhrkamp Verlag, Berlin, 2020
Fabjan Hafner (1966–2016) jääb meie mälestustesse eelkõige suuremeelse sõbra, kirjandusteadlase ja kõrgetasemelise tõlkijana, kes tõlkis sloveeni keelest saksa keelde (Zajci, Zupani, Šalamuni, Krese, Vidmari jne teoseid – alates 2017. aastast antakse koguni välja Ljubljana Goethe Instituudi Fabjan Hafneri auhinda). Nüüd astub ta ette luuletajana tervelt kahe raamatuga korraga, mis on avaldatud Berliini ja Ljubljana tunnustatud kirjastustes ja on koostatud hoolikalt talle lähedal seisnud inimeste poolt, nagu Zdenka Hafner Čelan, Peter Handke ja Dominik Srienc.
Suhrkampi kirjastuse kahekeelsest väljaandest leiab just selle, mida väljendab lihtne pealkiri „Erste und letzte Gedichte“: Fabjan Hafneri noorsooluuletused ning luuletused tema elu viimastest aastatest. Tegemist on luuletustega, mida Fabjan Hafner polnud ise saksa keelde pannud, nii et Peter Handke sai neid ilma mõjutusteta tõlkida, mida ta ka suure ettevaatlikkusega tegi. Oma liigutavas eessõnas märgib ta, et isegi noorpõlve luuletused on läbinisti tõsised – „lapsikult tõsised – fabjanhafnerlikult tõsised“ ning et kõigi luuletuste aluseks on tema varalahkunud sõbra „õrn ja vaikne, kuid just oma õrnuse tõttu mitte vaikiv, mitte hääletu hirm“.
Need ja kõik sloveeni keeles kirjutatud luuletused sisalduvad äsjailmunud koguteoses, mille on välja andnud Zdenka Hafner Čelan ja Aljoša Harlamov (kirjastus Cankarjeva založba). Pealkiri „Iz jezika, ki ga ni“ („Keelest, mida pole“) on pärit ühest kesksest luuletusest: „Luuletuste kirjutamine on nagu tõlkimine keelest, mida pole“.
Suhrkamp Verlag