© Milena Verlag, Wien, 2019
Hans Platzgumer, kirjanik ja helilooja, võttis 50nda sünnipäeva eel aja maha ning kirjutas tänapäeva maailmast autobigraafilise essee, mille fookuses on meie üha keerulisemaks muutuv suhe reaalsusega. Kes siis veel kui kirjanik, kes loomeprotsessis liigub pidevalt erinevate reaalsuste vahel, tegeliku ja väljamõeldud maailma vahel, võiks olla ekspert selles vallas! Platzgumerit on ilukirjanduslikus loomingus (romaanid Weiss, Elefantenfuss, Am Rand u.a.) paelunud ennekõike ekstreemsed piirisituatsioonid. Essees analüüsib ta, kuidas kiiresti teisenev ja digitaliseeruv maailm on muutnud tegelikkuse tajumist, ning püüab leida viisi, kuidas kahe jalaga maa peale jääda.
Autori sõnul ei kõnele ta suurtest tunnetusteoreetilistest küsimustest, vaid pühendub praktikale, nähtustele, mida ta enda ümber näeb ja kogeb ning mis tema mõttemaailma mõjutavad. Siiski on Platzgumer appi võtnud sellised autoriteedid nagu Guy Debord, Friedrich Nietzsche ja Roland Barthes. Esseed raamistab kompositsiooniliselt John Lennoni 50 aastat tagasi Indias kirjutatud laul Dear Prudence, milles Lennon kutsub Prudence Farrow’d oma eraldatusest päris maailma tagasi pöörduma.
Filosoofilisemat laadi mõtterännakud vahelduvad raamatus isiklikult läbielatu kirjeldamisega. Näitlikustamaks suhet reaalsusega, jutustab Platzgumer lugusid lapsepõlvest, perekonnast, sõpradest ja kolleegidest, toob näiteid oma arvukatelt reisidelt, põikab julgelt poliitikasse.
Autor möönab, et tegelikkus on pahatihti hirmutav, paralleelmaailmad pakuvad sellele alternatiivi, nad on alati olemas olnud. Aga tehnika ja tehnoloogia areng on teinud reaalsusest põgenemise üha lihtsamaks ja kunstliku maailma üha atraktiivsemaks. See enam ei üllatagi, aga on siiski pisut ehmatav lugeda, kuidas lapsed eelistavad kõrbematka ja päikesetõusu nautimise asemel vaadata seda fotodelt, kuidas turiste häirib lehmakellade helin ja tsikaadide saagimine, kuidas jaapanlannal on raskusi seksuaalpartneri leidmisega. Päris elu nõuab liiga suurt pingutust! Me elame üha rohkem digitaalsetes asendumaailmades, ei tunne igavust, ei vaja fantaasiat. Reaalsus ja näivus, fakt ja võltsing (Fakt und Fake) on saavutanud võrdse positsiooni.
Olgu lugeja julgustuseks öeldud, et tänapäeva maailma kaardistades jääb autor positiivseks ning püüab näidata võimalusi, kuidas hoida sidet reaalse maailmaga, kuidas tänasest päevast ja antud hetkest rõõmu tunda. Ta kirjutab ilu nautimisest looduses, hingamisharjutustest ja joogast, tööst ja kirjutamisest kui vahenditest, mis aitavad tegelikkusega toime tulla.
Julgen loota, et Hans Platzgumeri essee pakub lugejale niisuguse retke tänasesse maailma, mis kutsub peeglisse vaatama ja paneb mõtlema.
Milena Verlag