© C.H. Beck, München, 2019
Meie tänapäevane argielu on seotud paljude digiseadmetega; ajastut, kus me elame, kujundavad tohutud andmehulgad, mis neist seadmetest läbi voolavad ja digitaalsetes „andmesilodes“ salvestatakse. Kuid miljonite andurite ja lõputute salvestusvõimsuste maailm on kahepalgeline.
Adrian Lobe uurib oma raamatus, kuidas meie digitaalsetest jalajälgedest – kõik meie saadetud sõnumid, otsingumootorite igapäevane ja pealtnäha ohutu kasutamine, biomeetriline tuvastamine ja taskus oleva nutitelefoni asukohateenused – saavad „mikrovahistamised“ ning kuidas digiajastu inimene end vabatahtlikult vangistusse heidab. Lobe registreerib meie ajastu fenomene ning tema „programmeeritud ühiskonna“ digitaalsest reaalsusest võetud näited paiskavad õigusriigi ja humanismi suure teoreetilise narratiivi raamistiku enamasti jõuliselt segi ja kirjutavad selle ümber. Muu hulgas on Lobe huvi suunatud indiviidi ja kogukonna elu mõjutavasse institutsionaliseeritud võimuteostusele ja selle ratsionaalsusele – sellega astub ta ühte paati filosoof Michel Foucaultiga, millele viitab ka pealkiri.
„Ühel hetkel pole enam võimalik elada väljaspool oma digiandmeid. Inimene on siis oma andmekehasse vangistatud.“ Andmevanglas väänlevale subjektile saab selgeks, et tema õigust intiimsusele ja enesemääramisele rikutakse või et tal seda polegi.Enesemääramisõiguse kadumise ühe märgina nimetab autor uut ajastut datapotseeniks, mitte antropotseeniks. Lobe analüüs on induktiivne; ta sõnastab üldisemad filosoofilised, õigusteoreetilised, politoloogilised ja võimuteoreetilised või eetikaküsimused konkreetse juhtumite kirjelduse alusel. Siiski ei käsitleta probleeme teadusliku sügavusega – Lobe ei kirjuta teadustööd, vaid pigem kõrgema taseme ajakirjanduse ja teatavas populaarfilosoofia stiilis. Tänu sellele on tema raamat kergesti arusaadav ja meeldiv lugeda.
Verlag C.H. Beck