© Hanser Verlag, München, 2020
Natsionaalsotsialismi suhtumine loomadesse ja loodusesse on ümbritsetud paljude müütidega. See ei soodusta selle ebapiisavalt valgustatud ajaloopeatüki üle arutlemist. Õnneks loob raamat „Tiere im Nationalsozialismus“ hea lähtekoha sellel teemal tõsisema diskussiooni pidamiseks.
Hitler tõepoolest armastas oma emast lambakoera Blondit. Ükskord tunnistas ta koguni, et koer olevat Eva Brauni kõrval tema ainuke naissoost sõber. Siiski ei ole see mingi tõend Hitleri loomaarmastuse kohta. Jan Mohnhaupt selgitab oma raamatus pimeda Kolmanda Reich’i aja loomadest, et Hitler oli rassist ka koerte suhtes. Talle meeldisid lambakoerad (nagu Blondi), kuid buldogid ja bokserid mitte.
Selle poolest oli Hitlerist veel hullem muidugi kirglik jahimees Hermann Göring. Internetist leiab palju pilte sellest enesega rahul olevast tapjast, kes järjekordset õnnestunud jahti tähistab, näiteks Białowieża metsas, kus see armetu lõbustus – veel enne 1939. aastat – peatselt vaenujalale astunud rahvaid ühendas.
Suhete ajalugu on niigi keeruline, kuid inimese- ja muude loomade vaheline suhe tundub olevat veel keerulisem. Seda suurema imetlusega ma Mohnhaupti raamatut lugesin. Tema ajalooreportaaž pole mitte ainult jutustus natsionaalsotsialistide tuntud aukandjate suhtest loomadesse, vaid tihtipeale ka dramaatiline kirjeldus – kartulimardikatest kui sõjarelvast, kassidest kui „loomade juutidest“ (NB! juudivaenulike korralduste tõttu pidi Victor Klemperer oma armastatud kassi Muscheli magama panema) või sigadest, kes pidid asuma propaganda teenistusse. Loomi käsitleti instrumentidena, kuid veel hullem on see, et alates 1945. aastast pole selles osas palju muutunud – igal juhul ei huvitu avalik arvamus sellest ajaloo leheküljest peaaegu üldse.
Raamat „Tiere im Nationalsozialismus“ teeb selgeks selle, et Kolmanda Reich’i ajaloos, mida on juba palju ja eri viisidel kirjeldatud, on ikka veel alasid, mis vajavad erilist tähelepanu ja sügavamat arutelu.
Hanser Verlag