© S. Fischer, Frankfurt a.M., 2018
Filosoof Martin Seel (sünd. 1954) pole tuntud mitte ainult oma esteetika- ja eetikateemaliste akadeemiliste tööde, vaid ka oma osava sule ja populaarteadusliku soone poolest. Ta oli mitu aastat nädalalehe Die Zeit kolumnist, mis tõi talle märkimisväärset tuntust. Seelil on kõik eeldused saada juhtivaks Saksa esseistiks: tal on oma stiil, vaatlemisanne, distants iseendast, tohutu erudeeritus ning teatav kallak teisitimõtlemise suunas. Kuid ometigi pole ta leidnud kohta kirjandusfilosoofilise refleksiooni meistrite ridades – Benjamin, Adorno, Bloch. Ning seda ei muuda ka tema uusim esseekogumik „Nichtrechthabenwollen“, kuigi tegemist on õnnestunud teosega.
Teatavasti üritab iga filosoof meid ühel või teisel viisil oma seisukohtades veenda. Seel deklareerib aga, et ei pretendeeri üldse mitte õigsusele. Selle asemel pakub ta „avatud“ mõtisklust, mis toetub vabale „mõttemängule“. Selle mängu juurde kuulub põhimõte mitte kangekaelselt ühe arvamuse juurde kindlaks jääda, vaid ühtaegu väita ja eitada, üldtuntud ja kogetud tõdede vahel loominguliselt edasi-tagasi hüpata.
Raamat koosneb peamiselt lühikestest fragmentidest, mida esitatakse kord aforistlikult, kord narratiivselt. Need mõttemängud meenutavad džässiimprovisatsiooni ning see pole juhus, on ju Seel Ameerika džässi kirglik austaja. Joone tõmbab ta alla vaimuka „Lahkumisloenguga“, mille puhul on tegelikult tegemist Seeli akadeemilise autobiograafiaga, eneseiroonilise jutustusega sellise inimese võitudest ja langustest, kes on valinud õpetlase ja kõrgkooliõppejõu tänamatu ameti. Lugesin tema 160 lehekülje paksust raamatukest suurima naudinguga, kuid ei leidnud stimuleerivaid mõtteid, mis võiksid äratada vaimustust, mittenõustumist või rahutust. Seetõttu jääb Seel filosoofiliste esseede koolis andekaks õpilaseks, kes veel ootab oma meistriteose teemat.
S. Fischer Verlage