© Bernberg Verlag, Berlin, 2019
Saksa kirjanik Katharina Hacker, kes sai 2006. aastal Saksa raamatuauhinna oma romaani „Die Habenichtse“ eest, avaldas kogumiku, mille žanrit on üheselt väga keeruline määratleda. Autor ise on oma raamatu pealkirja „Darf ich dir das Sie anbieten?“ täiendanud selgitusega, et tegu on „minutiesseedega“, kuid see ei ole siiski piisav.
Alustuseks tuleks öelda, et Hacker kirjutab põhimõtteliselt kõigest. Raamat on nagu ehtelaegas. Kirjutamiseks annavad põhjust näiteks kohtumised, loetud raamat või muu igapäevaelu element. Proosafragmentide teemad on seega nii suured küsimused (näiteks elueesmärk, vabadus, sõprus ja surm) kui ka väikesed argiseigad, kokkupuude elu tekstuuriga. Kõige selle juures on aga peaaegu alati oluline filosoofiline lähenemine. Inimeste kõrval astuvad silmatorkavalt tihti üles loomad, eelkõige koer, kellele on pühendatud terve rida erifragmente.
Hacker vaatleb maailma läbi sõna. Sealjuures toetub ta ka oma filosoofilistele või kirjanduslikele õpetajatele – Bertrand Russell, Martin Buber, Milena Jesenská ja George Steiner. Need nimed pole muide juhuslikud, vaid neist võib märgata Hackeri judaistliku hariduse jälgi.
Kuid pöördugem tagasi selle raamatu žanrimääratluse katse juurde. Mina kalduksin nimetama neid väikesi teoseid lühiproosaks autori postulaadi järgi, mis julgustab tekste lugema näiteks kahe peatuse vahel või ummikus. Kuigi raamatus on vaid veidi üle 100 lehekülje ja tekstid täidavad vaid osa lehe pinnast (autor pakub lugejale välja võimaluse teha laiadesse leheservadesse märkmeid), ei lähe lugemine kaugeltki mitte kiirelt. Selles mõttes on üks minut kindlasti liiga lühike aeg järelemõtlemiseks.
Need minutiesseed kujutavad endast kummalist üleskutset meie teadvusele. Hacker tahab, et me astuksime argielu kiirusest välja ning peatuksime hetkeks koos temaga. Paradoksaalsel kombel võib see võtta kauem kui ühe hetke.
Berenberg Verlag