© Kiepenheuer & Witsch, Köln, 2020
Teose pealkirja all seisab seletus Roman der Augsburger Puppenkiste. Saksamaal tekitab see ilmselt igaühele assotsiatsioone, sest on ju 1948. aastast tegutsev marionett-teater oma nukkudega armastatud läbi mitme põlvkonna. Mitte-sakslasest lugeja, kes ehk enne midagi kuulsast teatrist ei teadnud, ärgu lasku end sellest segada, sest reaalsetele prototüüpidele ja sündmustele tuginedes jutustab Thomas Hettche eelkõige ühe ajastu laste kasvamise lugu.
Algab see hilissuvel 1939, mil koos perega maal suvitanud 8-aastasel Hannelorel, hüüdnimega Hatü, tuleb tagasi linna sõita. Viimast korda idüllilist ümbrust silmitsedes tunneb ta, et midagi halba on juhtumas, ja tõepoolest – koduteel lendab nende autost üle mitu lennukit, tiibadel haakristid. Ega tüdruk muidugi mõista, mida see õieti tähendab; šokk saabub siis, kui isa, keda Hatü üle kõige maailmas armastab, peab minema sõtta. Mõistmatuid seiku tuleb nüüd järjest ette: rassiõpetus bioloogiatunnis, juuditarist klassiõe kadumine, tuntud kaubamajade rüüstamine jne.
Raske on Hatül viia kokku seda, mida avalikult räägitakse, sellega, mida ta vargsi ise näeb või keelatud BBC raadiojaamast kuuleb. Isa jõuab õnneks tagasi koju, ent ta ei taha jätkata tööd teatris, kus oli enne sõda näitleja ja lavastaja, sest propagandistliku materjali esitamine on talle vastumeelne. Sõdurina Calais’ linnas ühes koolis peatudes oli ta leidnud nukuteatri nukke ja oma kaaslastele väikesi etendusi andnud. Nüüd innustub isa ettevõtmisest kogu pere, eelkõige aga Hatü, kellest saab andekas puunikerdaja-marionettide valmistaja. Nii pannakse alus teatrile, mis esialgu etendab tuntud muinasjutte rõõmuks lastele, kuid peagi tuleb välja uuelaadse lavastusega, mis puudutab täiskasvanuidki – „Väike prints“.
Lummav on Hettche oskus kirjeldada väikeste detailide, otsekui juhuslike pilguheitude abil kohutavaid sõjasündmusi, mis lapse seisukohalt jäävad ehk lihtsalt kummastavateks piltideks, aga meie näeme neis terve ajastu traagikat. Teisal loob ta sama nappide „pintslitõmmetega“ mingi nii kauni ja lootusrikka kujundi, et see paneb hinge naeratama. Ja sõna otseses mõttes punase joonena (trükitud punaselt) läbib teost muinasjutulaadne mõistulugu sellest, mis elus kõige tähtsam, olgugi silmale nähtamatu – nii nagu südameniit (Herzfaden).
Kiepenheuer & Witsch Verlag