© Carl Hanser Verlag
Wehrmachti sõdur Veit Kolbe naaseb 1943. aastal idarindelt Viini raskest sõjavigastusest paranema. Lähedaste jutt, mis on ideoloogiast läbi imbunud, hakkab talle sellisel määral vastu, et varsti tõmbub ta parema meelega üksindusse maakohta nimega Mondsee. Kui liitlaste lennukite regulaarsed ülelennud, pommitatud linnadest evakueeritud ja kõikjal viibivad gümnasistid ning toiduainete normid välja arvata, elavad ümbruskonna elanikud argipäeva hapras järeleaimuses. Ning Veit kohtab seal koguni mõnd hingesugulast.
Arno Geiger kirjeldab oma põnevas romaanis kujukalt seda, kuidas sõda ei peeta mitte ainult maas ja õhus, vaid ka kõigi asjaosaliste peades. Veiti jutustust, mis kõigi tundemärkide järgi otsustades põhineb tegelikult elanud inimeste saatustel, täiendavad teiste tegelaste autentselt mõjuvad päevikukatked ja väljavõtted kirjadest. Nii tekib mitmekesine kollaaž häältest, mis kajastab peenetundeliselt igapäevast muret ellujäämise pärast ning igatsust läheduse ja rahuliku elu järele.