© Wallstein Verlag
„Wie kommt der Krieg ins Kind“ (Kuidas saab sõda lapse sisse) on Susanne Fritzi kolmas romaan. See on üdini isiklik lugu, jutustatud väga suure teadlikkusega keele võimalustest, sellest, millest on ülepea võimalik rääkida ja millest mitte.
Kirjutades uurib Fritz mineviku varje, oma ema deemoneid, aga seeläbi ka iseenda omi. Teda huvitab, miks mingid teemad on tema ema jaoks tabud ning kuidas see, mis tema enda jaoks on kirjandus, osutub tema ema jaoks eluküsimuseks. Tegemist on teatud mõttes tema ema traumade kirjandusliku töötlusega või veelgi enam kirjandusliku läbitöötamisega. See on lugu sellest, mis juhtus Sileesia sakslastega II Maailmasõja lõpus ja peale seda. Teatud mõttes on see lapse perspektiivist vaadates süütult süüdi jäämise lugu, selle lahti kirjutamine, kuidas teatud ajaloolised protsessid välistavad üksikisiku kannatuste ja valu mõtestamine.
Susanne Fritzi romaan on imeline näide sellest, kuidas kirjutada ajaloost, ajaloo valgetest laikudest ilma sealjuures kedagi süüdistamata, kellelegi näpuga näitamata ning sealjuures ka ise mitte ohvri- või kurjategija rollidesse sisse langemata. Oma keelejõu ja –tundlikkuse abil näitab Fritz, mida see tähendab, kirjutada ausalt ja samal ajal taktitundeliselt.
„Kuidas saab sõda lapse sisse“ on vaieldamatult just selline raamat, mis näitab, kui oluline on tegeleda mineviku traumade ja tontidega, nii iseenda kui esivanemate omadega, sest teadvustamatutena kanduvad esivanemate mineviku traumad ja tondid ka lastesse ning lastelastesse.