© Suhrkamp
Oma uusimas, neljandas romaanis „Gott der Barbaren“ käsitleb Stephan Thome Hiina 19. sajandi ajalugu: tegemist on Taipingi ülestõusuga, Hiina suurima kodusõjaga, mis toimus aastatel 1851–1864 ja tõi kaasa peaaegu 30 miljonit ohvrit, ja niinimetatud Teise oopiumisõjaga, ühe hiinlaste ja eurooplaste vahelise sõjaga, mis eelnes Hiina avanemisele. Sündmustiku keskmes on Saksa misjonär, kes jätab ülemuste poolt talle määratud koha ja asub ohtlikule reisile vapustuste keskmesse. Tema silmade läbi näeme kodusõja viimaseid aastaid, Hiina ühiskonna selleaegseid pingeid ning tollaste kohalike elanike ja „võõramaa kuradite“, st maale tunginud eurooplaste vahelisi keerulisi suhteid.
Hiinat väga hästi tundva autori jaoks (filosoofina tegeleb ta Konfutsiuse filosoofiaga) on üksikasjalikult kirjeldatud sündmused (raamatus on üle 700 lehekülje) siiski vaid ettelääne põnevate probleemide kajastamiseks, mis on aktuaalsed ka tänapäeval: väga erinevate kultuuride vastandumine, vajadus võõrale avatuse, progressi, aga ka isolatsiooni ja traditsiooni järele, mis on esmatähtis oma identiteedi kultiveerimiseks.