© Carl-Hanser-Verlag
Lüürik Max Czollek toob lõimumisdebatti noore inimese ja juudi vaatevinkli. Tema poleemika kirjeldab sõjajärgse Saksamaa „mäluteatrit“, kus juudid pidid mängima neile määratud lepitavat ja kinnitavat rolli. Mõlemas Saksa ühiskonnas pandi natsionaalsotsialism ja rassism sellega aga ainult kapslisse ja võeti endaga kaasa – sellele seisukohale vaidleb enamus ühiskonnast vastu, „sest mida ei tohi olla, seda ei saa olla“, ja teeb endiselt kaasa välistavas lavastustes. See „lõimumisteater“ põrkab tänapäeval kokku parempoolsete identiteedi- ja rahvuskontseptsioonide aktsepteerimisega, mis muutub üha nähtavamaks.
Nende tähelepanekute põhjal saab utoopiat luua ainult radikaalne pluralism: parempoolse diskursuse aktsepteerimise asemel mitmekesisuse omaksvõtt. Selle „desintegratsiooni“ juurde kuuluvad ka vastuolud, mis esinevad ühiskonna vaatlemise eri perspektiivide vahel. Nende kohta kirjutab Czollek manifesti, mis ei ole mitte niivõrd poliitiline või sotsiaalne analüüs, vaid ise lavastus, kunstiline sekkumine, mis järgib 2000. aasta paiku sisserändajataustaga kunstnike poolt loodud ühenduse Kanak Attacki traditsiooni. Vähemuse perspektiiv on mõnikord valulik ning seetõttu tähtis enamuse jaoks, kes on end „integratsiooniteatris“ mõnusalt sisse seadnud.