Noémi Kiss soovitab
Archipel

© Rowohlt Lugejad soovivad raamatut kätte võttes üllatavalt tihti mõnest saladuslikust saarest lugeda. Ma ei tea peaaegu ühtegi kirjanikku, kes poleks oma elu jooksul vähemat üht jutustust mõnest saarest kirjutanud. Kuid olgugi, et tegu on tänuväärt ülesandega, on see kirjaniku fantaasia perspektiivist ka samavõrd raske. Mida uut oleks eraldatud saareelu kohta veel öelda? Mille poolest võiks ühe Saksa turistidega üle ujutatud saare, praegusel juhul Tenerife, maailm veel huvitav olla? Inger-Maria Mahlke suurepärases romaanis, mis on nüüdseks saanud Saksa raamatuauhinna, on turistiparadiis vaid kuliss. Probleemid asuvad sügaval, kaunite kevadlilledega kaetud ja türkiissinise mereveega üle ujutatud nähtamatutes kohtades, nende taga toimuvas kohalike perede elus ja nendesse peredesse kuuluvate inimeste minevikus. Fantastilise ja kauni maastiku taga peituvad väikesed hetked ja inimestevaheliste suhete täpne, juuspeen illustratsioon – kõigest sellest moodustub suur teos ning just see mind selle raamatu juures võlubki.

Inger-Maria Mahlke on sündinud Hamburgis ja töötab juristina. Lapsena veetis ta palju puhkusi Tenerifel, kust on pärit tema ema. Mahlke tunneb seetõttu hästi seda ontlike Saksa kodanlaste puhkusekohta, kus nood kohtuvad Hispaania koloniaalmentaliteediga. „Archipel“ kirjeldab täpselt sadat aastat kolme pere elust. Nende perede kaudu saab heita pilgu kolme erineva ühiskonnakihi igapäevaellu ning tihedasse, tragöödiatega põimitud minevikku. Kompositsioon on tõeliselt hiilgav! Romaani tegevustik on tulvil põnevaid pöördeid. Juba raamatu alguses saab lugeja teada, et romaani pealkirjaga sama nime kandev Arhipelaag on olematu, kuid kunagi tekkiva saare nimi. See on mineviku ja juurteta koht, kus igaüks saab olla õnnelik. Ainuke häda on selles, et sellist igatsetud saart ei ole kuskil, nagu ei ole ka inimsuhteid ilma mineviku ja juurteta. Romaan on argisituatsioonide, dialoogide ja suhete meistriteos. Selle peatükid meenutavad filmietüüde: eri osad heidavad pilgu mõne (eksliku) tegelase ellu, sellele järgneb selge vahe ning järgmises peatükis leiab lugeja end täiesti teises olukorras. Mitte kunagi ei tea, mis juhtuma hakkab, kes millega seotud on, ning ka tegelastevahelised dialoogid toovad sarnaselt noveau romaaniga alati uusi pöördeid. Auhinnatud raamatud ei vaimusta mind alati sellisel määral, kuid Inger-Maria Mahlke on Saksa raamatuauhinna 2018 minu arvates kahtlemata ära teeninud.