© Suhrkamp Verlag
Philipp Theri uusimas raamatus „Die Außenseiter. Flucht, Flüchtlinge und Migration im modernen Europa“ – olgu see juba ette ära öeldud – on kindlasti ainest saada mõõdupuuks. Oma laiahaardelise ülevaatega põgenike liikumisest Euroopas tõmbab ta suure kaare alates varauusaegsete hugenottide usupõgenikest kuni 18. sajandi lõpu poliitiliste põgenikeni, Teises Maailmasõjas vallandunud suurtest põgenikevoogudest kuni praeguse „põgenikekriisini“.
Raamat on eriti tugev just kohtades, kus juba unustatud ajalugu taas teadvusesse tuuakse. Kes mäletab tegelikult veel Esimese Maailmasõja järgset kreeklaste väljarännet Väike-Aasiast? Või 1956. aasta Ungari kriisi või Praha kevade põgenikke? Päris põgenike lühibiograafiad ja põgenikepoliitika kujundajate, näiteks ÜRO põgenike ülemkomissari lühiportreed muudavad ajalooliste sündmuste kirjelduse elavaks.
Kindlasti teeb raamat selgeks selle, kui tugevalt on põgenemine ja põgenikud aastasadade jooksul Euroopa ajaloo juurde kuulunud ja seda tihtipeale ka mõjutanud. Veidi keerulisem on lähenemine lõimimise mõistele. Siin toob autor küll arvukalt näiteid ajaloost, peamiselt eduka lõimumise kohta. Kuid arvestades Euroopas alates 2015. aastast valitsevat olukorda, jääb ajalooliste mõistete eristatavus kohati alla teema pigem apellatiivsele käsitlemisele.
Philipp Theri uurimust võib pidada põgenikeliikumise aastasadade pikkuse „normaalsuse“ käsiraamatuks ning selle lugemisel võib teada saada palju uut. Seda enam, et uurimus pakub arvukalt lähtekohti edasisteks aruteludeks natsionalismi, humaansuse, lõimimise ja Euroopa põgenikepoliitika vaheliste pingete kontekstis.