© Rowohlt
Poola juurtega saksa prosaisti Matthias Nawrati uusim romaan pole mitte ainult jutustus elust tänapäeva Berliinis, vaid ka kirjanduslikult õnnestunud katse käsitleda üdini keerulist teemat – filosoofilist mõtisklust inimesest kriisiajal.
Nawrati jutustuse „Der traurige Gast“ nimetu jutustaja liigub metropolis ringi nagu võõraste kogemuste aias. Oma teel, tihtipeale kohtades, kus tavaliselt viibitakse vaid lühikest aega, näiteks restoranis või juuksuri juures, kohtab ta inimesi, kes hakkavad temaga oma elu jagama. Endine kirurg ja alkohoolik või traumaatilise elulooga naisarhitekt – Poola taustaga – tõmbavad jutustaja oma maailma, räägivad pealtnäha harilikke lugusid, kuid provotseerivad samas põhimõtteliste küsimuste esitamist. Mis on mälu? Kust me tuleme ja kuhu me läheme? Mis on meie elu mõte? Nii saab linnast teatud määral eksinud inimhingede sadam, kus on lubatud kammitsematu kurbus ja melanhoolia vallandumine. Samas õõtsub see Berliin omaenda rütmis. Siin kirjutatakse ajalugu, näiteks kui terrorirünnak järsult jõuluturu idülli lõpetab. Autor ei ole seda välja mõelnud, 2016. aastal selline asi toimuski.
Kuigi need, kes Berliini armastavad, näiteks nende ridade kirjutaja, saavad ennast lõbustada tegevuskohtade äratundmisega, isegi kui võib spekuleerida, kas jutustaja näol on tegemist autori alter ego’ga (mõned üksikasjad kattuvad ärevaks tegevalt täpselt), on teost üsna raske autobiograafiliseks impressiooniks taandada. See tagasihoidlik romaan oma tihti lihtsa lauseehitusega sisaldab palju suurepäraseid hetki. Näiteks kui fiktiivse universumi kihi all käib kriisiolukorras inimese filosoofiline vaatlus. Emotsionaalsest või psühholoogilisest vaatepunktist pole siin põhjust rõõmustada. Selles mõttes on teose pealkiri igati tabav. Teisalt on „Der traurige Gast“ intellektuaalse projektina tõeline põhjus tähistamiseks.
Rowohlt