© Luchterhand Literaturverlag, München, 2019
Euroopa on üks lõputu rongisõit, naljatab 1972. aastal sündinud tšehh Jaroslav Rudiš oma esimeses saksakeelses romaanis „Winterbergs letzte Reise“. Ja sellesse risti läbi Euroopa sõitvasse rongi istub üsna ebavõrdne paar – ligi saja-aastane jutukas rauk ja tema palju noorem saatja, kes peab surmahaige kliendi õigupoolest ainult „teisele kaldale“, mitte Berliinist Sarajevosse talutama. Suur (Kesk-Euroopa) ajaloo asjatundja Wenzel Winterberg peab aga veel viimase reisi ette võtma, sest ta soovib leida oma Königgrätzi lahingus langenud esiisade hauad ning ajab lisaks ka ammu kustunud armastuse jälgi, kelle ta kunagi reetis. Tema tšehhist hooldaja Jan Kraus pöördub sel viisil vastu tahtmist oma kodumaale, kust ta põgenes, iseenda tumedasse minevikku tagasi.
Aus ajaloohuvi, armastus õlle ja raudtee vastu, teatav sümpaatia veidrike suhtes, melanhoolia, kergesti läbinähtav huumor ja eelkõige tabavad tekstilõigud otsekõnes – need on Rudiši proosateoste läbiproovitud konstandid, millele tugineb ka tema praegune, tragikoomiline romaan, mis pääses 2019. aasta Leipzigi raamatumessi auhinna nominentide hulka.
Luchterhand Literaturverlag