Marcin Wilk soovitab
Herkunft

© Luchterhand Literaturverlag, München, 2019 Üks huvitavamaid noore põlvkonna prosaiste, Saša Stanišić on immigrant endisest Jugoslaaviast, kes vaimustab Saksa lugejaid oma poeesiarikaste romaanidega. Tema uus raamat on aga midagi veel enamat – see on üdini isiklik lugu. Kui Stanišić 1992. aastal Saksamaale tuli, oli ta kõigest 14-aastane. Saksamaa polnud tema valik, vaid vajadus, koht, kuhu Balkani sõja õuduste eest põgeneda. Esimesed kuud uuel kodumaal polnud lihtsate killast. Vanemad töötasid oma kvalifikatsioonist madalamatel ametikohtadel, ta ise balansseeris uustulnuka uudishimu ja kogenematuse vahel. Lisaks sellele pidi ta veel oma päritolu mitmetähenduslikkuse lahti harutama. Alles ajapikku õnnestus tal uude kultuuri ja ühiskonda tungida. Ta õppis eelkõige tundma ja armastama saksa romantikuid Eichendorffi ja Hölderlini. Sellele kirjandusele lähenemise ja selle mõistmise jälgedest saame lugeda romaanist „Herkunft“. Ja ta üritas kirjutada uues keeles. See õnnestus. Saksa keelest sai tema jaoks uus kodu.

„Herkunft“ ei ole loomulikult lihtne, lineaarne ja alati selge autobiograafiline jutustus, kuigi pea igal leheküljel on tunda tohutut pingutust luua oma jutustuses kord. See, mis alguses võib tunduda madalseisuna, osutub viimaks kirjanduse triumfiks. Selles teoses on palju varje, palju valulikke vastuseise. Siiski on suuremas osas tegemist jutustusega mälust. Isiklikud mälestused ja peegeldused põrkuvad siin teiste vaatlejate, eelkõige peategelase lähedaste kirjeldustega. Minevik seguneb tänapäevaga ja tunne katsega mõista intellektuaalselt emigrandi olukorda üldiselt. Nagu pealkiri õigesti reedab, on siin eelkõige tegemist oma identiteedi ehk päritolu, põlvnemise, juurte taasleidmisega. Stanišić on esitanud endale väga raske küsimuse, mistõttu esitab raamat väljakutse ka lugejale. Eelkõige on „Herkunft“ kirjanduslikult bravuurikas autobiograafiline eksperiment.
Luchterhand Literaturverlag