© Klett-Cotta Verlag
Nagu segane nopib üks uudishimulik varblane Kronaueri tohutust ja maagilisest assortiist (vrd lad satura lanx puuviljavaagen) värvilisi kive. Lühilugusid kehastavad seekord – justkui linnuraamatus – osaliselt linnud, kes on liikumise pealt igavikuks tardunud. Rangelt ja koomiliselt kategoriseeritud, isikupäraselt ja teatava filosoofiaga. Gaius Luciliuse satiiriline ning Adalbert Stifteri looduslähedane satura lanx täiendab Brigitte Kronaueri viimast teost psühhedeel-filosoofiliselt ja ornitoloogiliselt.
Kronauer nikerdab oma lühilugusid poole lehe pikkustest lausetest, mida ilmestavad rohked täiendid ja kesksõnad. Vapustavad „romaanilood“ mõjuvad nagu viimseni lihvitud kirjanduslikud sõrmeharjutused – neis mängitakse värvide, sädina, perspektiivide ning tegelaste sisemiste mõttekäikude ja jutustaja isiklikult mõjuvate kirjelduste sulandumisega. Nii nagu Kronaueri mina tunneb end igas loos justkui kodus, jutustades meid ümbritseva maailma lähtevõimalustest ja värviküllusest, imbuvad armetute ja värviliste lindude omadused ja hääled pisiromaanide lugudesse ja tegelastesse ning sulanduvad kärarikkaks ja värviliseks puuriks, millele järgnevad pikemad romaanimudelid. Kirjanik toimetab romaaniembrüotega samamoodi nagu üks tema inkubaatorraamatu uhketest peategelastest tšiili rahvalauludega: „Ta mängis lauludega, mis tema võimalusteni ei küündinud, kummardus naeratades, kuid agaralt nende kohale, vormis neist teemandid või lendas neist kiiresti eemale.“
Olgu tegu ilusate, armetute, muutlike linnukeste või meelitavate pereisade, isiklikult mõjuvate mälestuste või ninakate kirjanduskriitikutega, Kronauer ei lase käest ühtki võimalust lisada linnulaulu ja romaanibeebidesse veidikese sädinat, väiteid kirjanduse kohta, kritiseerida kirjandusvaldkonda, lasta lõikavalt tabavate tegelaskujude kirjeldustega romaanilugudel lõppeda jahmatavate lõppefektidega, ning poputab lugejaid riivatute kõnekäändude, elegantse saksa keele ja kirjanduslike „juhututvustega“.
Klett-Cotta Verlag