© Rowohlt
Saksa keeles on vähe raamatuid, mis oleksid üles ehitatud nii filigraanselt. See on kirjutatud õhulistesse dialoogidesse. Nõtkelt. Jutustaja vestlused peategelase, dementse isaga, kujutavad süvenevat haigust plastiliselt. „Der vergessliche Riese“ sobib biblioteraapiliseks lugemiseks. Raamat põhineb peenel tragikomöödial: väljas romantiline Rein kõigi oma losside, villade ja roomlastega, sees bonnlaste psühholoogilised finessid, elustiil ja poliitilised kontekstid. Mõelge kasvõi Bölli naistele jõemaastikul. Poliitiline pimedus hingab veel. Kiesingeri pilt hotelliseinal. Vanaisa nats, vanaema nats.
Ja miks on see proosa soovitamist väärt? Raamat võimaldab dementsuse taustal uusi tundekihte: rõõm, lohutus, nali. Haigus loob uusi võimalusi isale andestada. Isa seadis esikohale võõrasema, kolm last jäid teisele või isa karjääri järel koguni kolmandale kohale. Raamatus pole otsest ängi, lähedaste (tavapärast) läbipõlemist. Jutustaja õrn ümberkäimine oma isaga on liigutav. Nende vaimukad dialoogid on hurmavad. Samal ajal kui teleris jookseb film keisrinna Sissist, ütleb „hiiglane“ välja raamatu varjatud mõtte: „Milline kitš. Milline heaolujura. Filmi järgi paistab, et mitte midagi pole olnud. (…)“
Rowohlt Verlag