Koomiksid müüri langemise teemal
Saksa ajalugu piltides

28 aastat jagas müür Saksamaa kaheks osaks. Arvukad koomiksid ja graafilised novellid meenutavad SED (Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei) õigusetuseriiki ja DDRi (Saksa DV) rahumeelset lõppu. Need räägivad inimestest ja sündmustest, kes ja mis kuuluvad terve põlvkonna kollektiivse mälu juurde.

Mawil: „Lastemaa“ (Kinderland)

„Ma teatan, et 7a klass on tunniks valmis. Puudub Peggy Kachelsky“, raporteerib Angela tervituseks tõstetud käega tunni alguses õpetajale. „Ma olin tema juures, et viia talle kodused ülesanded, aga seal ei ole kunagi kedagi kodus“, jätkab teine õpilane. Koolitund DDRis. Seinal ripub Erich Honeckeri foto. Linoleumpõrand lokib jalge all. Õpilane Mirko Watzke aimab, et Peggy ei tule enam tagasi.

„Lastemaa“ on Berliini joonistaja Mawili (Markus Witzel) graafiline novell. Peaaegu 300 leheküljel kirjeldab ta lapsepõlve DDRis veidi enne müüri langemist. Kerge sulega joonistab ta sellest ajastust tiheda panoraami. Vene keele õpetaja, kes kuulutab täiest kõrist sotsialistlikke loosungeid, samas kui kodus vaatab ta salaja Lääne televisiooni. Siis paralleelklassi tõrjutud õpilane, kellega Mirko sõbrustab ja kelle ta lõpuks – usalduse märgiks – oma katoliiklikusse kogudusse kaasa võtab. Lõpuks lapsevanemad, kes räägivad sosinal sõprade põgenemiskatsetest ja kes tirivad Mirko müüri langemise õhtul Läände, kuigi ta tahaks palju parema meelega osaleda lauatennise turniiril.

See on kaasakiskuv lugu, mille Mawil jutustab, liigutav ja põnev, humoorikas ja sügavmõtteline. Joonistused, dialoogid, tempo – selles koomiksis klapib kõik kuni pisimate detailideni: tüüpiline Berliini dialekt, poolsõjaväeliselt organiseeritud suvelaager ja mõlema peategelase ettevaatlik lähenemine teineteisele. Lugemisnauding – seda mõistis ka Erlangeni Max-und-Moritzi auhinna žürii ning valis raamatu 2014. aasta parimaks Saksa koomiksiks.

Peter M. Hoffmann ja Bernd Lindner: „Otsustamise sügis“ (Herbst der Entscheidung)

Leipzig aastal 1989. 17-aastasel Danielil seisavad ees keskkooli lõpueksamid. Et edasi õppida, tuleb tal kohustuslikus korras teenida kolm aastat sõjaväes. „Kolm aastat mundrit ja kasarmut, ma ei suuda seda ... ja kui nad saadavad mind piirile, pean ma äkki veel põgenikke tulistama“, mõtleb ta. Ent tema õpetaja ütleb selgesõnaliselt: „Te kas kirjutate alla väeteenistuse avaldusele või võite oma koha ülikoolis unustada.“ Õhtuti vaatab Daniel aknast, kuidas kõrvalmajas plakateid joonistatakse. Kiirelt sõbruneb ta kodanikuõiguslastega ja hakkab lendlehti jagama ning külastama evangeelses Nikolai kirikus pastor Führeri palvuseid. Ühel rahumeelsel demonstratsioonil vahistatakse tema sõbranna Katrin. Nüüd tahab Daniel tõeliselt oma vabaduse eest võidelda.

 „Otsustamise sügis“ valmis ühistööna. Autor Bernd Lindner, lähiajaloo Leipzig Forumi uurija, on DDRi ajaloo põhjalik tundja. Tema hoolitses dokumentaalselt täpse jutustuse eest – seda kahjuks küll dramaturgia arvel. Leipzigi joonistaja Peter M. Hoffmann illustreerib loo teravate must-valgete pinstli- ja suletõmmetega, mis on eriti mõjusad massistseenide ja portreede joonistamisel. Ka ajaloolisi isikuid tsiteeritakse sõnas ja pildis, teiste seas Leipzigi pastor Chrstian Führerit, kirjanik Christa Wolfi või siis Marianne Birthlerit, hilisemat riigi julgeolekuteenistuse dokumentide föderaalvolinikku.

Kitty Kahane, Alexander Lahl, Max Mönch: „Vesiliiv“ (Treibsand)

Berliini autorite kollektiiv Max Mönch, Alexander Lahl ja Kitty Kahane räägivad müüri langemise loo ühe ameeriklase vaatenurgast: New Yorgi ajakirjanik Tom Sandmann tegutseb Berliinis korrespondendina. Ent kui 9. novembril 1989 tuhanded berliinlased Potsdami väljaku piiripunkti tormavad, lamab ajakirjanik lõualuu põletikuga haiglas.

„Vesiliiv“ selgitab, miks oli DDR juba enne pööret lagunemas. Raamat räägib opositsioonist, põgenikest ja funktsionääridest; pilk on suunatud ennekõike süsteemi sees toimuvatele sündmustele: koosolekutele ja võimuvõitlustele murenevas SED-režiimis. Loo jaoks tegid ajaloolased Alexander Lahl ja Max Mönch palju uurimistööd. Autorid, kes töötavad märgi „kultuuriinsenerid“ all, tahtsid teada, mis juhtus ministeeriumides pärast seda, kui valitsuse pressiesindaja Günter Schabowski andis teada piiri avamisest. Teadasaadu poetasid nad koomiksisse. Joonistaja Kitty Kahane jaoks tähendas see töö ka silmitsi seismist omaenda minevikuga: ta on sündinud 1960. aastal Ida-Berliinis ja oli pöörde ajal kunstitudeng. Tema kritseldatud kallakil joonistused ja tegelaskujud mõjuvad alati veidi lapselikult – põnev kontrast kuivadele ajaloofaktidele.

Simon Schwartz: „Teiselpool“ (Drüben)

„Reeturite jaoks ei mingit jällenägemist“: selliste sõnadega laseb DDRi ametnik perekond Schwartzi vabadusse. Kui väikese lapsega abielupaar jõuab Lääne-Berliini sõprade juurde, hakatakse pidutsema. 1982. aastal Erfurtis sündinud Simon Schwartzi jaoks on põgenemine Läände esimene teadlik mälestus. Ta joonistab oma koomiksis „Teiselpool“ muljetavaldavalt oma perekonna väljasõidu loo.

Lakoonilistes must-valgetes piltides kirjeldab ta tagasivaatavalt, kuidas tema vanemad üles kasvavad, kõrgkoolis õpivad ja elavad, kuidas nad aina enam kahtlevad DDRi süsteemis ja otsustavad esitada väljasõidutaotluse. Schwartz on täpne jälgija: väheste tõmmete ja sisutihedate stseenidega muudab ta tajutavaks vanemate kahtlused ja hirmud, olemata kordagi nutune või kaeblev. Otsus lahkuda DDRist viib jälgimise ja kiusamiseni. Ja kui pere on lõpuks Läände jõudnud, ei ole ka seal uus algus kerge.