Viipekeel
Lavapisikuga nakatunud

See tähendab „muusikat kuulama“. Viipekeele tõlk Laura Schwengber näitab: muusikat saab nende jaoks, kes ei kuule, ka nähtavaks muuta.

Laura Schwengber seisab laval ja viipab. Katuseakendel rabistab vihm, müristab. Saali täidab jutumüra, kohe algab kontsert. Laura Schwengber moodustab nüüd nimetissõrmedest rinna ette südame ja liigutab siis käsi, nagu tõmbaks taldrikut enda poole. „Tere tulemast,“ ütles ta just. Ta räägib saksa viipekeeles.

Tõlk Laura on suurt kasvu, tema liigutused on täpsed. Ta kannab lühikeste varrukatega musta kleiti, musti retuuse ja kirjusid tenniseid. Tumeda riietuse taustal paistavad treenitud käed hästi välja. Tal on blond siilisoeng, huuled on punaseks värvitud. Mitte miski ei tõmba tähelepanu eemale. Tõlgi taga laval istub bänd Blind Foundation: trummar, kitarrist, bassimängija ja klahvipillimängija. Pime trummar lööb takti, Laura Schwengber liigutab oma käsi, tema käed võpatavad rütmis. Ta viipab publikule, viskab kujuteldava lasso, joonistab kätega enda ette laia ala. „Tulge kaasa seiklustemaale,“ laulab laulja.

Valugrimassis näoga Laura Schwengber kiigutab oma ülakeha edasi ja tagasi, parema käega imiteerib ta kitkumist: kitarrisoolo. Ta ei tõlgi mitte ainult teksti, vaid ka muusikat. Meeleolu, stiil ja kiirus muutuvad laulust laulu. Ta saab tõlkida seda, mida teised kuulevad, kuuel tasandil. Ilmselgelt on nende hulgas käed ja miimika. Kuid sujuvalt kombineerib ta neid ka pea, ülakeha ja suu asendi ning pilguga.
 

Kontserditõlgid lasevad tunded valla

Saksa Kurtide Ühingu andmetel elab Saksamaal 80 000 kurti. Ligi 70% suhtleb viipekeeles. Laura Schwengber lükkab kohe ümber paar levinud müüti. Huultelt lugemine: enam kui poolt öeldust võib ainult oletada, sest suu asendid on väga sarnased. „Proovige ise: supp, nupp.“ Žestid on selgemad ja suhtlus toimub ühel tasandil. Viipekeel: tegemist ei ole iseenesestmõistetavate märkidega, vaid 30% on kujundlikud sümbolid, nagu maja, magamine ja söömine. Ülejäänud tuleb selgeks õppida.

Nüüd peab publik ise asja kallale asuma. „Hakuna Matata“ selgeks õppima, kuid mitte teksti, vaid žestid. Laura Schwengber näitab liigutused ette. „Ja nüüd teie!“ Kaks vanemat daami esimeses reas välja arvatud, käib see külastajatele pisut üle jõu. Nad vaatavad Laura Schwengberi käsi, proovivad žeste järele teha ja ei suuda kiirete vahetustega kaasas käia. Kuid mõne minuti pärast muutub saalis täiesti vaikseks. Siis algab muusika ja peaaegu kõik laulavad kaasa – saksa viipekeeles.

Berliinis elav tõlk Laura Schwengber on tulnud sumedal augustiõhtul Taunuses asuvasse Eppsteini linna selgitustööd tegema. „Viipekeel on lahe! Need, kes seda ei oska, jäävad millestki ilma,“ ütleb ta ja räägib oma sõbrast, kelle nimi on Edi. Kuna sõber jäi kurdiks, õppis Laura selgeks viipekeele ning tudeeris seejärel Magdeburgis ja Berliinis suulist tõlget. Et enne seda oli ta tahtnud saada hoopis muusikuks, hakkas ta kahte asja omavahel kombineerima. „Kontsertide tõlkimiseks peab küll olema lavapisikuga nakatunud,“ ütleb ta. Endast tuleb palju välja anda, nii emotsioone kui ka tõlgendusi. See on midagi muud kui tavaline sünkroontõlge Bundestagis, ülikooliloengul või mõne organisatsiooni koosolekul. „Kõige rohkem meeldib mulle tõlkida sisukat poppmuusikat,“ ütleb ta naerdes. Viipekeele oskajad valivad endale mõne žesti, mida kasutatakse oma nimena. See ei pea tingimata päris nimega kokku langema. Laura Schwengberi viipekeelse nime ütlemiseks tuleb moodustada pöidla ja nimetissõrmega L-täht ja viia see lõua juurest ettepoole. See žest tähendab naermist. Ja perekonnanimi? Kaisukaru žest.

„Ja nüüd teie!“ Laura Schwengber näitab liigutusi ette. Siis peab Eppsteini publik ise „Hakuna Matatat“ proovima. | © Birte Mensing

Žestid on nagu muusikariist

Laulude vahel räägib Laura Schwengber, et igas Saksamaa koolis õpetatakse veidi erinevat versiooni saksa viipekeelest. Nii nagu räägitavas keeles, on ka viipekeeles oma dialektid.
Olgu Münchenis toimuval festivalil „Oben ohne“ koos Orsonsitega räppimine, Filmorchester Babelsbergi saatmine Potsdamis või bändi Blind Foundation tõlkimine Taunuses – Laura Schwengberil on hea meel, kui publik talle võimaluse annab. Ta pole kaasas mitte ainult kurtide jaoks, vaid ta on nagu omaette instrument, lisatasand muusikas. Ta jutustab oma lugusid. Bänd mängib Duke Ellingtoni instrumentaalpala. Laura Schwengber sulgeb silmad, vaatab siis nii, nagu keegi kõditaks teda ja harutab lahti loo: üks mees läheb rongijaama, ostab pileti ja astub rongi. Kuid tema kohal istub juba keegi. Nad vaidlevad natuke aega. Siis märkab mees, et on ostnud pileti valeks päevaks, ja astub rongist välja. Enamasti teab Laura, milliseid laule ta tõlkima hakkab. Täna muutis bänd spontaanselt paari lugu, Laura kohandus vastavalt.

Hiltrude Morr (76) ja Ursula Weber (69) on täna esimest korda kontserdil. Mõlemad naised on sünnist saati kurdid. Nad on vaimustuses. „Tõlk andis edasi hea meeleolu ja viiples väga hästi,“ kirjutab Hiltrude paberiplokile. Naised on tulnud Frankfurdist. Pärast kontserti teevad nad koos Laura Schwengberiga pilti. Ta on omal alal kuulus. Praegu on ta üks vähestest, võib-olla koguni ainuke, kes mitte ainult ei tõlgi teksti, vaid annab edasi ja aitab kogeda muusikat ka inimestel, kes ei kuule. Sel aastal tõlkis ta Põhja-Saksa Ringhäälingus Eurovisiooni lauluvõistlust. Saksamaa oli ainuke riik, kus kurdid ei saanud mitte ainult vaadata, vaid ka „kuulata“.

Lisaloona tõlgib Laura Schwengber veel Beatlesite laulu „With a little help from my friends“, elades end välja hüppamise ja emotsioonide vabaks laskmisega. Seejärel istub ta kurnatult toolile ja joob lonksu vett. „Praegu pole veel midagi, homme hommikul on juba hullem,“ ütleb ta. Siis on Laura käed jõuetud ja tunneb end rongis järgmisse Saksamaa paika sõites tühjaks pigistatuna. Kui temasuguseid oleks rohkem, ei peaks ta nii palju reisima. Ta loodab Hesseni peale. Seal saavad ka tavakoolide õpilased valida alates järgmisest aastast valikainena viipekeelt.