Mitmekesisus meedias
„Heast tahtest üksi ei piisa“

Liiga vähe sisserändetaustaga või ebasoodsas olukorras olevatest sotsiaalsetest rühmadest ajakirjanikke – asjaolu, et meediavaldkond pole piisavalt mitmekesine, tajutakse üha enam probleemina – eelkõige ka meedialoojate endi poolt. Kuid kuidas tuua toimetustesse mitmekesisust? Ajakirjanikevõrgustik Uued Saksa meedialoojad järgib kindlaid põhimõtteid.
 

Ajakirjanik Sheila Mysorekar on olnud kaheksa aastat Uute Saksa meedialoojate (NdM) juht. | Foto (detail): © Brigitta Leber Autor: Eleonore von Bothmer

Proua Mysorekar, Uute Saksa meedialoojate („Neue deutsche Medienmacher*innen“, NdM) pikaajalise juhina olete olnud algusest peale võrgustiku juures. Mis on NdM ja kuidas te kokku saite?

Oleme meedialoojad, kellel on eelkõige, aga mitte ainult sisserändetaust ja kes soovivad rohkem mitmekesisust. Kui ühing kümme aastat tagasi loodi, soovisime üksteist toetada, sest rahvusvahelise taustaga inimestena tundsime end suurtes toimetustes tihti üksi.

Rohkem mitmekesisust meedias – mida see NdM-i jaoks tähendab?

Küsimus on toimetuste personali mitmekesisuses, esindatuses meedias, teemades ja perspektiivides. Lõppkokkuvõttes on küsimus heas ajakirjanduses. Elame mitmekesises ühiskonnas, kuid toimetused on tihtipeale väga ühepalgelised. Kui erinevaid hääli ei kuulda, puuduvad ka lugudes olulised aspektid. See on osaliselt seotud kaasatusega, kuid ei puuduta ainult vähemusi, sest halvasti oleme informeeritud ju kõik.
 
NdM kritiseerib avalikult ikka ja jälle seda, kuidas meedias teemasid käsitletakse, olgu tegu kuritegudest, ühiskonnast või välismaast rääkivate lugudega, kuid soovib edendada ka rohkem mitmekesisust ajakirjanike hulgas. Kuidas te seda saavutada püüate?

Näiteks on meil mentoriprojekt, kus kogenud ajakirjanikud aitavad sisserändajate peredest pärit noori ajakirjanikke nende teekonnal. Meediavaldkonnas on kontaktid väga olulised – sisserändajate perekondadest pärit lastel neid tihtipeale pole. Meedia kujundab meie arusaamist maailmast ning mida mitmekesisem on toimetus, seda rohkem näeb see erinevaid maailmu ning muutub seetõttu ka pädevamaks
Tema päritolu pakub jutuainet ja temast kirjutatakse ikka ja jälle. Linda Zervakis, Kreeka sisserändajate tütar juhtis ajavahemikus 2013 kuni 2021 Saksamaa vanimat ja tähtsaimat uudistesaadet „Tagesschau“. | Foto (detail): © picture alliance/ZB/Karlheinz Schindler Seega on paljuski tegu ka teadlikkusega.

Jah. BBC projekt 50:50 Equality on hea näide teadlikkuse loomisest: iga ajakirjanik loeb ühe nädala jooksul, mitu naist tema lugudes ette tuleb – mitut naist ta intervjueerib, kui palju naissoost asjaosalisi ta üles otsib jne – ning võrdleb seda arvu kolleegide omaga. Siis hakatakse kiiresti rohkem naisi kaasama, sest teadlikkus paraneb. Sama saaks teha ka sisserändetaustaga või teistest alaesindatud äärerühmadest pärit inimestega. Kui palju sisserändajaid, töölislapsi, idasakslasi või naisi on minu lugudesse sattunud, kui paljusid olen ma intervjueerinud? Nii saab mitmekesisust eri tasanditel suurendada.
 
Mida veel vaja on?

Igal juhul tuleb seda juhtida ja tahta juhtkonna korrustel. Vaja on konkreetseid eesmärke, heast tahtest üksi ei piisa. Seda on näha ka püüdlustest tuua juhtkonda rohkem naisi. See kestab väga kaua ja kulgeb visalt. Ettevõtetes hakkavad asjad muutuma siis, kui vähemus saavutanud 30%-lise kriitilise massi – see on praeguseks välja selgitatud.
 
Kas puudulikku mitmekesisust üldse nähakse probleemina?

Jah! NdM andis hiljuti välja mitmekesisuse juhendmaterjali, tööriistakasti meediamajadele, kes soovivad mitmekesisemaks muutuda. Nõudlus on tohutu; meile joostakse tormi, paljud soovivad ka täiendavat nõustamist. Probleemist ollakse seega teadlik, küsimus on selles, kuidas seda lahendatakse. Paljude jaoks on otsustava tähtsusega ka see, et nii jõutakse teiste, eelkõige nooremate sihtrühmadeni. Noorte meelest on imelik, kui saadetes on pidevalt samad vanad valged mehed, ning nad sooviksid näha erinevamaid nägusid ja teemasid. See, kes tahab ka tulevikus tegutseda, peab arvestama mitmekesisusega.
 
Nii et küsimus on ka sihtrühmades?

BBC projekt näitas seda, et mida rohkem naisi näidatakse, seda rohkem naisi kuulas. Mitmekesisus on seega oluline ka edu saavutamiseks, mitte lihtsalt üks tore asi või poliitiline korrektsus. Nii avastatakse enda jaoks uusi ja eelkõige nooremaid sihtrühmi. Veerand kõigist sakslastest on sisserändetaustaga, noorte hulgas ja mõnedes linnades ületab nende arv koguni poole. Siin ei ole enam tegemist vähemusega. See veenab suuri meediamajasid ja ka väiksemaid lehti, mistõttu on nõudlus suur. Oleme ainus ühing Saksamaal, mis mitmekesisust selliselt esindab.
Kümme aastat tagasi olid sisserändetaustaga ajakirjanikud erandlik nähtus. Kuna nad tundsid end tihti tõrjutuna, avaldasid ajalehe Zeit ajakirjanik Alice Bota (vasakult paremale) Khue Pham ja Özlem Topcu 2012 raamatu „Wir neuen Deutschen“. | Foto (detail): © picture alliance/dpa/Jens Boldt/Rowohlt Kuid oluline on ju ka see, millest räägitakse?

See ongi põhiline, seal on vaja rohkem normaalsust. Sisserändetaustaga inimesed on tihtipeale nähtaval vaid seoses kuritegevusega. Kuid tuleks kuulata nende arvamust ka rattatee või arhitektuuriprojekti või lasteaedade asukoha kohta.
 
Millist rolli mängib keel?

On veel küllalt stereotüüpe, mis keeles selgelt väljenduvad. Kui valge mees tapab oma pere, on tegemist peretragöödiaga. Kui tapja on türgi päritolu, on see aumõrv. Kuidas rääkida asjadest nii, et kedagi ei diskrimineeritaks? Üks meie varasematest projektidest oli sõnastik – sõnastusabi toimetuste töötajatele, mis loodi vastuseks neonatslikust terrorirühmitusest rääkimisele. Tollal räägiti „dönerimõrvadest“ ka siis, kui oli juba ammu selge, et tegu oli natsidega. Asju on võimalik ka teisiti väljendada. Meie sõnastiku vastu tunnevad huvi paljud, ka õpetajate organisatsioonid ja politsei. Kui negatiivseid stereotüüpe muudkui korrata, võimendab see vähemuste halvemat olukorda. See moonutab pilti ja seab sotsiaalse rahu ohtu. See on tervele ühiskonnale halb.
 
Kuidas seda muuta?

Läheme toimetustesse, kritiseerime lehenumbreid, diskuteerime. Sellised paremäärmuslikest ringkondadest pärit sõnad nagu islamiseerimine on normaalsuseks saanud. Paljud kolleegid isegi ei märka seda. See on probleem.
 
Kas Saksamaal on meedia mitmekesisusega siis eriti kehvad lood?

Saksamaa on selgelt mahajääja. Suurbritannias ja USA-s on mitmekesisus enesestmõistetav; seal koguni jälgitakse seda eraldi. Seal pole ka imelik, kui mõni kõneleja kannab pearätikut. Siin kasutasid erakanalid juba 20 aastat tagasi afro-saksa saatejuhte ning nendel kanalitel oli alati ka noorem publik
Khola Maryam Huebsch on ajakirjanik ja kannab pearätti – see on Suurbritannias ja USA-s ammu normaalsus, Saksamaal aga veel erand. | Foto (detail): © picture alliance/Erwin Elsner Ilmselt ei võida te oma tegevusega ainult sõpru ...

Ei, meid rünnatakse väga palju. Saame parempoolsetelt vihameile ja ähvardusi. Osa neist me eirame, paragrahvi alla kuuluvate kohta teeme politseile avalduse. Aga muidu oleme selgelt parempoolsuse vastandid. Meile loobitakse kaikaid kodarasse, kuid meie selget hoiakut ka hinnatakse. Praegu tuleb meile palju uusi liikmeid.