Koolielu Eestis
Vene laps eestikeelses koolis. Minu lugu

Eestis peaks haridus olema kõigile eestikeelne, kuid ühine kool peaks arvestama ka venekeelsete laste vajaduste ja õigustega.

Alice Gorobets

Tere, minu nimi on Alice ja ma olen venelane. Nii vist inimesed tahavad, et ma end neile tutvustaksin, et nad saaksid tugevalt üllatuda ja tunda end veidi petetuna. Tegelikkuses üritan võimalikult kaua oma tausta varjata. Osaliselt kuna mul on häbi, osaliselt kuna näen, et siltideta on mul lihtsam, ning osaliselt ka selle pärast, et ma ei tea enam, kes ma olen. Tegelikult olen elanud identiteedikriisiga juba suurema osa oma elust.

Kuidas ma siia jõudsin?

Minu rahvusindentiteedikriis algas, kui läksin lasteaeda. Neljanda eluaastani olin käinud venekeelses lasteaias, kuid peale pikka kaalumist otsustas minu ema, kõikide oma sõprade arvamusele vastupidiselt, panna mind siiski eestikeelsesse kooli. See eeldas ka eestikeelses lasteaias käimist. Mõnes mõttes oli eesti lasteaeda ja kooli minek mulle tollel hetkel tõenäoliselt parim valik. Selleta oleksin täna hoopis teises, võib-olla isegi kehvemas kohas.

Algklassides oli mul üks sõbranna. Sõpradeks saime puhtalt selle pärast, et olime vene peredest. Saime koos karistada ja päevikusse märkuse, kui rääkisime koolis omavahel vene keeles. Jäime koos õppetööst maha, sest korraga mitmes keeles mõelda ja teha oli väsitav ning mingit erikohtlemist me ei saanud.

Põhikoolis hakkasid inimesed mõistma, et ma ei olegi nii hirmus ja võõras, aga selle asemel, et mind aktsepteerida, nagu ma olin, prooviti mind suruda enda raamidesse. Kui vahetunnis tehti venelaste või “sibulate” üle nalja ja ma ütlesin, et see teeb mulle haiget, lahendati probleem öeldes mulle lihtsalt “aga sa oled ju eestlane”. Tundliku ja noorena eelistasin sõpru perele ja rahvusele. Nõustusin nende väitega ja läksin naljadega edaspidi kaasa. Täna on mul vanemate ees selle pärast väga piinlik. Aga siis oli vähemalt klassis teisigi vene lapsi ja kuigi suhtlesime vähe, olime üksteisele ülivajalik tugisüsteem.

Riik tahab rahvust teada

Gümnaasiumis vahetasin kooli ning järsku olin klassi 30 õpilasest ainuke, kellele polnud eesti keel emakeeleks. See oli raske, sest tundsin end teistsuguse ja võõrana. Vene keele tundides polnud mul ilmselgelt mõtet käia, kuid minu jaoks ei olnud programmi, mis seda asendaks. Vene keele tundide ajal istusin tavaliselt üksi koridoris.

Teised kadestasid mind selle pärast ning ütlesin mulle tihti, et tahaksid olla nagu mina. Kuigi nad ei mõelnud seda kunagi halvaga, tegi see kommentaar mulle haiget. Nad ei näinud ega mõistnud, kui ebamugav oli mul olla pidevalt teistmoodi. Kuigi üritasin sellest rääkida, tundsin, et seda siiski ei märgata.

Ülikoolis oli mul võimalus hakata suhtlema enamate inimestega ja ka rohkem venelastega kokku puutuda. Samas ei võtnud ka nemad mind omaks. Mäletan hästi, kuidas üks vene noormees mulle ütles, et ma ei saa end venelaseks nimetada, sest ma käisin eestikeelses koolis. See väide tundus mulle absurdne, aga nüüd mõistan teda. Ta on vene keelele ja kultuurile palju lähemal kui mina.

Kes ma siis olen? Eestlastele olen “see temperamentne venelane”, venelastele aga eestlane, sest minu haridustee on teine. Nii olengi hõljunud mingis rahvuskriisilimbos, kus olen korraga mõlemat ja mitte kumbki. Ma ei tahagi valida, sest mõlemal on plusse ja miinuseid, kuid pean tihti selle valiku ikkagi langetama. Näiteks tahab riik teada, kes ma rahvuselt olen. Seda küsitakse üllatavalt palju. Olgu see ühiselamu taotlusvormile, eesti.ee andmetesse või kasvõi abieluavaldusele.

Ootan muutusi poliitikas

Miks jätkame vanaviisi, kui paljud ei ole praeguse korraldusega rahul? Võib-olla eeldatakse, et vastutus on nagu ikka poliitikutel ja tavakodanik ei saagi midagi ära teha. Aga mille põhjal poliitikud otsustavad? Ikka arvestades valijate soove ja vajadusi. Jagades oma lugusid, kogemusi, arvamusi, saame jõuda ühiskonnani, kus rohkematel on hea ja üha vähem inimesi tunneb end üksi. Üks põhjustest, miks ma üldse artikleid kirjutan, ongi see üksildusetunne, mida ma ei sooviks kellelegi.

Ülikoolis on muidugi värvikam seltskond: kes on pärit suurest linnast, kes väikesest külast, kes üldse välismaalt. Rohkem kogemusi tähendab ka rohkem arvamusi ja see arendab ka eesti integratsioonidiskursust. Õpin riigiteadusi, kus lõimumisest räägitakse kahjuks väga vähe. Kui lõimimine siiski jutuks tuleb, siis kõige häälekamalt räägivad kaasa ikka vähemusrahvustesse kuulujad. Teised on tihtipeale vait. Miks? Kas asi on selles, et eestlasi ei huvita lõimimine või äkki ei näe nad endale selles mingit kasu? Või on need vestlused liialt ebamugavad ja piinlikud? Kui ma ise häbenen oma päritolu, siis ei saa ma kahjuks ka eeldada, et teised hakkavad minu eest seisma või mind toetama. Läksingi riigiteadusi õppima, et leida vastus küsimusele, kuidas tuua muutusi poliitikasse ja ühiskonda, et ka minusugustel oleks Eestis parem.

Vaja vene keele praktikat

Mul on pisarateni piinlik tunnistada, et iga aastaga mu emakeeleoskus väheneb. Iga aastaga on mul vanematega raskem rääkida ja kirjutades tuginen aina enam tehnoloogiale ja autocorrect'ile. See paljude vähemusrahvuste kurb reaalsus Eestis. Samal ajal, kui eestlased muretsevad, et venelaste eksistents suretab välja nende keele ja kultuuri, on see vene keele ja kultuuriga Eestis juba ammu toimunud. Usun, et minu elukogemus on hea näide, et praktika ei ole vajalik ainult keele õppimisel, vaid ka keeleoskuse säilitamisel.

Murekohti on palju: näiteks millest alustada? Kus õppida? Kui palju peaksime inimeste eest ära otsustama? Mina toetan tugevalt hariduse täielikult eestikeelseks muutmist, kuid ainult õppekeele muutmisest ei piisa. Tuleb mõelda, kuidas tagada teistest rahvustest noortele võimalus rääkida oma emakeeles ja kuidas võimaldada neil teises keeles õppides säilitada oma rahvusidentiteet. Ma sain küll kätte keeleoskuse, aga minu minapilt sai tugevalt kannatada, sest süsteem, milles õppisin, ei olnud loodud minule. Siiski olen optimistlik ning usun, et kui räägime lõimimisest ja kuulame üksteist rohkem, leiame lõpuks lahenduse, mis töötab paremini kui praegune süsteem.