Paremaks kaasamiseks
Puuetega inimeste enesetaju

Kas puue tähendab, et mul on midagi puudu? Kas puue on ise takistus või tehakse puuetele takistusi? Kas puue on üldse õige väljend? Ajakirjanik Henning Schmidt on sünnist saadik elanud teatud puudulikkustega. Selleks et ennast ühiskonna täisväärtusliku liikmena tunda, ei keskendu ta keelele ja mõistetele.

Henning Schmidt

Ma sündisin seitse nädalat enne tähtaega. Sünnituse ajal tekkis mu ajus hapnikupuudus. Seetõttu on mul kehv nägemine. Kas ma saan juhiluba taotleda? Välistatud. Kas ma saan jalgrattaga sõita? Võib-olla maal, kuid mitte Potsdamis, kus ma elan. Liiga ohtlik. Sellele lisanduvad veel kerged spasmid. Kas ma olen järelikult puudega?

Saksa sotsiaalõigus annab sellele ühese vastuse. Sotsiaalseadustiku IX köite § 2 lõige 1 ütleb: „Puuetega inimestel on füüsiline, hingeline, vaimne või meeleline puudulikkus, mis võib neid koostoimes suhtumisest ja keskkonnast tulenevate tõketega takistada osalemast ühiskonnas võrdsetel alustel tõenäoliselt kauem kui kuus kuud.“ Just nii see on: minul on nii füüsiline kui ka meeleline puudulikkus. Ja see pole kestnud mitte kuus kuud, vaid terve elu.

Mõisted iseeneses pole probleem

Niisiis, ma olen puudega, mul on koguni kaks puudulikkust. Ma ei taju neid mõisteid iseenesest halvana, minu puuded on meditsiiniline fakt. Mul pole olnud kunagi vajadust tähistada seda mõistet mõne muu sõnaga, näiteks piiratusega. Sellest hoolimata on selle sõna kasutamine mind tundlikumaks muutnud.

See, et ma ametlikult raske puudega olen ja mul on puudetõend, on minu jaoks okei. Raske normaalsuse tõendit (Schwer-in-Ordnung-Ausweis), mida soovib aktivist Hannah Kiesbye, mul vaja pole. Tänu tema algatusele oleks mul võimalik seda mitmest sotsiaalhoolekandeasutusest taotleda ning saada siis oma puudetõendile ümbris, mis katab sõnad „raske puue“ sõnadega „raske normaalsus“ (Schwer in Ordnung). Mõne jaoks on see tähtis – välja on antud tuhandeid tõendeid ja algatus ajendas debati parlamendis –, kuid mina nende hulka ei kuulu.

Mõne jaoks on tema algatus tähtis, teiste jaoks mitte: aktivist Hannah Kiesbye esimene isetehtud „raskelt normaalse tõend“ algatas parlamendis debati puuetega inimeste kohtlemise kohta. | © picture alliance / Holger Hollemann/dpa | Holger Hollemann Sellegipoolest olen ma hakanud endast põhimõtteliselt rääkima kui inimesest, kellel on puue, mitte kui puudega inimesest ning tutvustan ennast alati sõnadega „ajakirjanik, kellel on puue“, mitte „puudega ajakirjanik“. Minu jaoks on väga tähtis, et mind nii nähakse. Sest minu jaoks on oluline, kas puue on üks osa minust või määratleb mind tervikuna. Viimasel juhul varjutab see kõik muu. Siis ollakse esmalt puudega ja alles siis inimene või ajakirjanik. See mõjub alati kuidagi alavääristavalt. Mina näen, et mul on puuded, kuid need on vaid üks aspekt minu isiksusest.

Kus minu puudele takistusi luuakse

Paljud ei võta enam omaks puude meditsiinilist kontseptsiooni, vaid lähtuvad puude alternatiivsest, sotsiaalsest mudelist. Selle moto on: mitte minu puue pole takistus, vaid minu puuet takistatakse. Selle põhimõtte järgi tekib puue alles koosmõjus keskkonnaga: ratastooliga liikumine pole seni probleem, kuni on vaja trepist üles minna.

Kas ma saan sellega midagi peale hakata? Kindlasti! Takistustega kokkupuutumine kuulub minu igapäevaellu. Nii näiteks on paljud Berliini ja Potsdami tänavad uskumatult halvasti valgustatud. Tänavalaternaid pole kas üldse või valgustavad need rohkem taevast kui tänavat. Minu orienteerumisvõime pole niigi just kõige parem ning halb valgus teeb selle vaid hullemaks. Samuti tekitavad probleeme peatuseinfota bussid ja lahtiste akendega rööbastel kolistavad metroorongid, nii et peatuseteavitusi pole üldse kuulda.

Küll pole tänavalaternaid, küll valgustavad need liiga vähe. Puudulik tänavavalgustus Berliinis tähendab nägemispuudega inimestele takistust. | © picture alliance / Zoonar / Maurice Tricatelle Kuid takistused ei puuduta ainult tänavaid ja ühistransporti. Ka soodustused, mis mu elu hõlbustama peaksid, ei ole tihtipeale üldse mitte lihtsalt rakendatavad. Nii näiteks tohin ma tänu raske puude tõendi omamisele võtta teatrisse, kontserdile ja muuseumi kaasa tasuta saatja. Kultuuriasutuste digitaalsetes piletiostusüsteemides pole aga tasuta saatja lisamise võimalust tihti olemaski. Seetõttu pean ma hakkama piletimüüjatega tüütuid telefonikõnesid pidama ja meile vahetama. Lõpuks muuseumi jõudes on infotahvlid tihtipeale liiga väikesed või eksponaadid klaasvitriinis. Kuid praeguseks on sageli olemas head audiogiidid, mistõttu pole infotahvlid enam nii olulised kui varem.

Saksa raudteetranspordi ettevõtte Deutsche Bahni broneerimisrakendustes ei ole samuti võimalik reserveerida tasuta kohta. Lühidalt öeldes ei koge ma küll otsest diskrimineerimist, kuid avalikus ruumis takistavad mitmesugused puudujäägid mul oma elu rohkem ise määrata ja rahulolevam olla.

Kaasamiseks on vaja palju instrumente

Mida tähendab see kõik kaasava ühiskonna jaoks, kuidas me sinna saaksime jõuda? Minu meelest on vaja segu eri instrumentidest. Nii mõnegi asja saab lahendada ehituslike meetmetega: rohkem tänavalaternaid, rohkem rampe ja lifte ratastoolis liikujatele, vaiksemad metroorongid. Muu on pigem tehniline küsimus: soodustusi peab saama hõlpsalt kasutada. Kui see iseenesest toimima ei hakka, ei tohiks karta ka seaduse jõudu kasutada. Näiteks kui rongifirma ei loo äppidesse omaalgatuslikult tasuta koha reserveerimise võimalust, tuleks teda selleks sundida, nagu ka kultuurivaldkonna piletisüsteemide tarkvara arendajaid.

Muudes valdkondades on olukord tunduvalt hullem ja keerulisem. Kaasamine hariduses peab lõpuks saama iseenesestmõistetavaks. Seni on see enamasti piirdunud üksikute projektidega. Ka meedia saab aidata kaasa ühiskonna kaasavamaks muutumisele. Eelkõige on see avalik-õiguslike kanalite kohustus. Nemad peavad pakkuma infot ja meelelahutust barjäärivabalt, näiteks pakkuma subtiitreid, pildikirjeldusi pimedatele, viipekeeletõlke või kasutama lihtsat keelt.

Koolides piirdub kaasamine enamasti üksikute projektidega: Rosa Luxemburgi nimeline põhikool Potsdamis pakub kaasava koolina võimalust õppida koos puudega ja puudeta lastel. | © picture alliance / Maurizio Gambarini / dpa Lisaks on neil aga ka kohustus kajastada programmis puuetega inimesi ja neid puudutavaid teemasid. Seda tuleks teha nii, et puuetega inimesi võetaks võrdväärsena – mitte ei räägita neist, vaid nendega. Kuidas see toimuda võiks, näitas septembris 2021 ühe projektiga Berlin-Brandenburgi piirkonna üks laiahaardelisemaid raadiojaamu, radioeins, mida toodab minu tööandja Rundfunk Berlin-Brandenburg (rbb). Saatepealkirja radioeins inklusiv (radioeins kaasab) all panid puuetega inimeste töökodade töötajad koostöös toimetusega ühe nädala vältel iga päev kokku ühe tunniajase saate. Arutati, kuidas puuetega inimesed pääseksid üldisele tööturule. Kuulajate tagasiside oli muide väga positiivne: kaasamist tervitatakse!

Teokiirusel, kuid edeneb

Veel kord lühike kokkuvõte. Esiteks – jah, ma olen puudega. Siiski on minu jaoks tähtis, et see asjaolu ei domineeriks kõige muu üle. Teiseks – puutun iga päev kokku ärritavate takistustega, mis tuleks kõrvaldada. Minu puue on takistus ja minu puudele tehakse takistusi. Kolmandaks – rohkema kaasatuse heaks on veel palju teha, eelkõige haridus- ja töömaailmas. Kas kaasamine jõuab kunagi tasemele, mis on ette nähtud ÜRO puuetega inimeste konventsioonis? Kahtlen selles. Sellegipoolest pööratakse teemale rohkem tähelepanu ning kasvab ka aktsepteerimine. Edasiminek toimub küll teosammul, kuid kaasatus paraneb.