Sunnitud ränne
„Saab valida: kas magad põrandal või raudnaril“

Valgevenelannast aktivisti lugu, kes oli poliitilise kriisi tõttu sunnitud kodumaalt lahkuma.
 

Von Anastassija Bondarenko

Augustis 2020 toimus Valgevenes poliitiline kriis, sest presidendivalimiste tulemusi võltsiti. Rahvas ei tunnistanud neid tulemusi ning toimus revolutsioonikatse.

Anja on 20-aastane valgevenelanna, üliõpilane ja aktivist.

„Poliitika huvitas mind ka enne meeleavaldusi. Kui olin 17-aastane, hakkasin käima Venemaaga integreerumise vastastel meeleavaldustel, osalesin aktsioonides, kuid see, mis juhtus 2020. aastal, muutis mu elu täielikult – nüüd näen ennast teisiti.

Sündmuste ajal õppisin Valgevenes majandusteaduskonna kolmandal kursusel. Osalesin meeleavaldustel, aktsioonides – kõiges. Miilitsad pandi ülikoolihoonete juurde valvama. Õppejõud püüdsid võita meie usaldust, tulid rääkima, küsisid meie kohta infot ning seejärel lekitasid seda. Rektori asetäitja kutsus kohale märulipolitsei, kui korraldasime trepiastmetel istumisaktsiooni. Rongkäigud aeti laiali. Oli raske, sest selline tegevus on niigi ohtlik, kuid olukorda raskendas see, et kooli juhtkond pildus kaikaid kodaratesse. Korraldasin meeleavaldusi, aktsioone, rongkäike ja flashmob’e. Vanematega võeti ühendust ja kutsuti kohale, justkui oleksin koolilaps. Sellise pinge all õppisin mitu kuud. Kogu aeg tehti noomitusi ja kasvatuslikke vestlusi, mis sisaldasid vaimset survestamist, šantažeerimist ja ähvardusi.

Kord esitas dekaan mulle ultimaatumi: ma kas toon talle nimekirja aktiivsetest tudengitest, kes osalevad meeleavaldustel, või ei ole ma enam selle ülikooli tudeng. Vastasin, et kui õppimiseks on tarvis oma sõprade peale koputada, siis ei vaja ma seda kohta ülikoolis. Seejärel sain noomituse, meil võib ühe noomitusega teoreetiliselt eksmatrikuleerida. Siis mind välja ei arvatud. Ilmselt ei olnud objektiivset põhjust, kuid dekaanil olid nüüd käes hoovad minu mõjutamiseks.

Meeleavaldused olid aktiivsed augustis ning jätkusid sügisel. Novembris hakati inimesi välgugranaatidega laiali ajama. Mul on ikka veel mälusähvatused valjude, läbilõikavate helidega. Meeleavaldusi hakati karmilt laiali saatma, mõni sattus vangi, mõni lahkus riigist, alustati palju kriminaalmenetlusi. Talvel meeleavaldused vaibusid, midagi suurt ei toimunud. Siis aga tuli kevad. 25. märtsil tähistatakse Valgevenes tahte päeva. Kavandati meeleavaldusi ning mina otsustasin loomulikult liituda. Sel päeval ei lastud inimestel koguneda. Sõitsime sõpradega linnas ringi ning vaatasime, millega võiksime ühineda.  Nägin, et seisavad vanglabussid, ning tahtsin pilti teha. Olin ühenduses ühe sõltumatu Valgevene väljaande toimetajaga ning saatsin talle pilte olukorrast linnas – kus seisavad vanglabussid, kus asuvad jõustruktuurid – et lihtsustada inimeste orienteerumist linnas. Minu poole jooksid jõustruktuuride esindajad, kes viisid mind vanglabussi, võtsid ära telefoni, vaatasid, mis seal on. Seal oli aga puhas kompromiteeriv materjal: kuvatõmmised ja fotod meeleavaldustelt. Nad leidsid, mida otsisid.
„Mina aga jätkasin seda tegevust, mis oli võimalik olukorras, kui kruvid olid tugevalt peale keeratud, inimesed hirmul ning ühiskond vaikne.“ | © Jelizaveta Lapitševa Mind viidi miilitsajaoskonda, seal vormistati kaua dokumente, hoiti eeluurimiskambris, öösel saadeti aga õigusrikkujate isoleerimiskeskusesse.

Selle koha nimi on Okrestino, Valgevenes on see tuntud seoses väga kurbade sündmustega. See on koht, kus inimesi peksti, piinati, kust neid viidi reanimatsiooni. Ka mind toodi nüüd siia. Kõige hullem on selles transportimises see, et keegi ei ütle, kuhu sind viiakse ja mis edasi saab. Okrestinos veetsin kaks ööpäeva enne kohut.

Mind mõisteti süüdi Skype’i teel. Ma ei näinud ei kohtunikku ega ka vanemaid, kes tulid kohtuistungile. Mind viidi lihtsalt ühest kambrist teise. Öeldi: „Nüüd on kohtuistung“ ning lülitati arvuti sisse. Istung kestis 10–15 minutit. Istungil sain teada, et mul on advokaat (vanemad palkasid ta sel ajal, kui veetsin kaks päeva vahi all – see oli minu jaoks täielik šokk). Advokaadil ei ole aga meie riigis mingit mõjuvõimu. Kohtuotsused on juba ette teada. Ainuke eelis oli vaimne tugi hetkel, kui sinu ümber toimub täielik sürr. Kui vähemalt üks hea inimene mõistab samuti, et see on hullumeelsus, läheb hingel kergemaks. Ta ütles edasi mõned sõnad vanematelt, et nendega on kõik korras (ma ei saanud nendega ühendust alates vahistamise hetkest).

Istung oli läbi. Seal olid valetunnistajad, kes istusid suusamaskides ning kellel olid valed ees- ja perekonnanimed. Need olid lihtsalt ümberriietunud miilitsad, nende ütlused selle kohta, kus mind kinni peeti ning mida ma sel hetkel tegin, olid segased. Ma sain aru, et nad ei olnud tegelikult tunnistajad. Protokolli pandi kirja, et kõndisin inimeste grupis lippudega, pikettisin, karjusin „Elagu Valgevene!“, kuigi kõndisin üksi ja tegin vanglabussist pilti. Muidugi pandi protokolli kirja täielik jama, ma ei tunnistanud oma süüd, ei nõustunud selle tsirkusega. Mulle määrati 15 päeva aresti ning viidi üle teise kohta.

Vanglas saab valida: kas magad põrandal või raudnaril. Seal polnud ei madratseid ega tekke. Kogu aeg survestati vaimselt, koheldi kohutavalt, neile pakkus lõbu meie hirmutamine. Iga kord, kui nad astusid sisse, pidime seisma käed selja taga nägu seina poole. Nad tulid, peksid nuiadega vastu laudu ning tõstsid neid löögiks – need olid nii-öelda kasvatustegevused.

Kõige hullem läbielatust oli see, et tuli magama jääda meeste nutu saatel, mis tuli koridoridest. Mehi peksti seal kohutavalt. Teadsime alati, kui kohale toodi uusi inimesi, sest kuulsime, kuidas neid peksti. Võib vabalt üle elada, et magad põrandal, ei söö midagi, ei saa duši all käia, aga piinamiste kuulmine on kõige hullem.

Siis saabus ilus päev, kui tulin vanglast välja. Mind arvati kohe ülikoolist välja. Öeldi, et vanglas veedetud aeg ei ole mõjuv põhjus loengutest puudumiseks. Saime aru, et eksmatrikuleeritakse neid, kes olid istunud.

Mina aga jätkasin seda tegevust, mis oli võimalik olukorras, kui kruvid olid tugevalt kinni keeratud, inimesed hirmul ning ühiskond vaikne. Kirjutasime poliitilistele vangidele kirju, kleepisime lendlehti ja kleepse erinevates linnaosades, korraldasime anonüümseid toetusaktsioone – see oli enam-vähem ohutu. Inimesi peeti kinni valgepunavalgete sokkide eest ning selle eest, et aknal seisis opositsiooni lipu värvides kast. Iga päev tuli uudiseid uutest kinnipidamistest, üha rohkem fabritseeriti mitte enam haldus-, vaid kriminaalasju, probleemid tekkisid ka minu tuttavatel. Elasin tundega, et mina olen järgmine.

Võtmetähtsusega oli minu jaoks päev, kui nägin oma maja ees miilitsaautot. Elasin siis üle kohutava paanikahoo, seejärel ei ööbinud ma enam kodus. Vaimselt on raske kogu aeg hirmuseisundis olla. Minu vanemad teadsid tegevusplaani – mida teha, kui minu järele tullakse juhul, kui nad on kodus, ning juhul, kui neid kodus ei ole. Rääkisin nendega kõik need variandid läbi.

Siis hakati järele tulema neile, kes olid juba istunud. Neid hakati uuesti trellide taha saatma, uusi kriminaalasju kokku panema. Otsiti neid, kes osalesid pool aastat tagasi meeleavaldustel. Tuvastati nägusid videosalvestitelt. Seal olid spetsiaalsed inimesed – niinimetatud tihhar’id ehk tsiviilriietuses mendid. Mõistsin, et ilmselt olen juba andmebaasides kirjas. Väga raske on kogu aeg elada tundega, et iga vabaduses veedetud päev võib olla viimane.

Vanemad õhutasid mind riigist lahkuma, sest nad olid mures. Mul hakkas voolama higi ja vererõhk tõusis iga kord, kui kuulsin uksekoputust või sain tundmatult numbrilt telefonikõne. Tuttavad lahkusid, mina aga üritasin sellega venitada. Mulle tundus, et tuleb võidelda lõpuni. Siis aga kaalusin kõiki poolt- ja vastuargumente ning sain aru, et nii võib lausa hulluks minna.

Siis sain just teada, et on olemas Valgevenest pärit represseeritud tudengite programm, mille raames saab jätkata õpinguid välismaal. Kõik viitas ainsale lahendusele – riigist lahkumisele.

Ühe päevaga pakkisin asjad kokku, kolisin Ukrainasse ja elasin seal mitu kuud. Tol hetkel ei saanud Valgevenest põhjenduseta lahkuda, sest riigist väljumine oli keelatud. Oli vaja mõjuvaid põhjuseid. Sõlmisin võltslepingu fiktiivse turismifirmaga, et olen massistseenide näitleja ja tulen nende juurde tööle. Maksin neile, et saaksin riigist lahkuda.

Praegu õpin Poolas represseeritud tudengite programmi raames – see on imeline programm. See annab stipendiumi, eluaseme ja võimaluse tasuta õpinguid jätkata. Pagenduses kohtasin oma praegust abikaasat. Ta on samuti aktivist, samuti represseeritud valgevenelane. Juba aasta viibin poliitilises pagenduses. Juba aasta pole ma näinud oma perekonda, oma sõpru, oma kodu.“