Lapsesoov kriisiajal
Elu võimalikkusest (kodu)maal

Kui tahame, et meie kodumaa ei hääbuks, peame vaatama oma ninaotsast kaugemale, kuulama, mida ütlevad need, kelle kodu on see tulevikus ning abistama neid, kelle kodu tahetakse neilt röövida.
 

Von Hele-Mai Viiksaar

Kes on Astrid Lindgreni loominguga vähegi kursis, mäletab ehk kolme nutvat last teosest “Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses” matmas varalahkunud lemmiklooma ja nukralt laulmas “maailm on üks hädaorg”. Lindgreni teosed on tänapäeval muutunud õnneliku, kuid kättesaamatu lapsepõlve reliikviateks ja on täiesti mõistetav, miks need noorematele põlvkondadele üha kaugemaks jäävad. Laste liiga varases “suureks kasvamises” armastatakse süüdistada nutiseadmeid, arvutimänge, liiga varast seksuaalharidust, vägivaldseid ja eakohatuid sarju ja filme, popmuusikuid, näitlejaid ja mõjuisikuid. Arvan, et suur osa meist on kuulnud inimeste suust pühalikke lubadusi, et kui nemad lapse saavad, siis nad piiravad nende nutiseadme kasutust, julgustavad neid värskes õhus “päriselt mängima” ja ümbritsevad tema kasvumulli vaid positiivsete eeskujudega. Nendes ootustes ja lootustes ei ole iseenesest midagi halba, lihtsalt tihti unustame, et laps ei saa kasvada vaakumis, “hädaorg” pressib varem või hiljem vaikse järjekindlusega sisse. Kuigi bioloogiline tung saada last on üldinimlik, kaasneb sellega üha enam oma vaimse heaolu nimel maailmas toimuva ees silma kinni pigistamist.

Otsuses mitte lapsi saada nähakse tihti märterlikku altruismi planeedi hüvanguks, mida sageli naeruvääristatakse. Õigustuseks lüüakse letti eri uurimistööd, mis seavad kahtluse alla üksikisiku mõju planeedile, süüdistatakse kliimakriisis neid “teisi riike”, nähakse otsuses last mitte saada märki allaandmisest või süüdistatakse naisi enda iseka teguviisiga keele ja kultuuri hävitamises. Lastetuid naisi on tituleeritud isegi “ühiskondlikult kahjulikuks elemendiks [1]”. Sarnast suhtumist kohtab harva meeste suunal, mis ilmestab hästi, kuidas laste saamist peetakse naise kohustuseks, esmatähtsaks rolliks ühiskonnaliikmena ja suurimaks väärtuseks, mida on tal pakkuda. Samas võib surve olla ka vastupidine, otsuses sünnitada lapsi hävivale planeedile, mida laastavad looduskatastroofid, nälg ja sõda, võidakse näha ka isekust, mõtlematust või naiivsust. Seega on lapse saamine muutumas üha enam mitte elu loomulikuks käiguks, vaid kaalutletud otsuseks, mille puhul lisaks majanduslikele teguritele tulevad mängu ka keskkonnaküsimused - seda nii ühiskondlike normide (kas mu lapsel oleks siin riigis ikka hea elada?) kui ka üldise elukvaliteedi või elu võimalikkuse osas planeedil tervikuna.

Lapsel vähe valikut

Radikaalfeminist Shulamith Firestone leidis, et tõelise võrdõiguslikkuse nimel peaks emaduse kui kontseptsiooni täielikult tühistama ning küberfeministina käis ta välja ka idee, et selle saavutamiseks peaksid lapsed arenema kunstemakates. Vaid liigi paljunemise nimel sünnitamises nägi ta barbaarset ja ebavajalikku protsessi, kus naistes ja lastes nähti vähearenenud ja meestele kuuluvaid inimesi. Mitmeid Firestone’i ideid võib ehk liiga radikaalseteks pidada, kuid kahtlemata oli tal õigus, et lapsepõlv võib olla muretu ja helge asemel hoopis rõhuv nähtus [2]. On loomulik ja arusaadav, et lapsed vajavad vanemate ja ühiskonna tuge rohkem kui täiskasvanud, ometigi käib sellega pahatihti kaasas ka pisendav ja alavääristav suhtumine, kus laste emotsioone ja arvamusi peetakse vähemolulisteks. Siia alla läheb nii teismelise kliimaaktivisti Greta Thunbergi ning Eesti Fridays of the Future meeleavalduste ja aktsioonide avalik mõnitamine ja pisendamine kui ka näiteks Eesti naisteühenduste ümarlaua väljaütlemine [3], et koduvägivallast teada andev laps on pealekaebaja. Seega on lastel üsna vähe vabadust nii oma kasvukeskkonna paremaks muutmiseks kui ka ühiskonnas neid mõjutavate protsesside teemal kaasa rääkimiseks. Ometigi on see just nende elu ja tulevik, mida me täiskasvanud inimestena mõjutame.

Noore naise rasked valikud

Ukraina sõjakoledused mõjutavad emotsionaalselt meid kõiki, eriti valusalt mõjusid pildid ja lood rünnaku alla sattunud naistest ja lastest, sünnitushaiglatest ja koolidest. Sõda ei ole kellelegi armulik, kuid eriti brutaalselt rünnatakse pahatihti just naisi, sest just nendes nähakse potentsiaalseid “vastaste” juurde sünnitajaid. Sellised vägivallateod, mida on saadetud toime Ukraina lastega, löövad ilmselt pahviks ka kõige karastunumad inimesed, sealjuures mõjudes eriti jõhkralt kõikidele neile, kel endal on väikesed lapsed kodus. Väited, et meil ei ole kunagi olnud nii pikka rahuperioodi ning seega nii head aega laste saamiseks, ei pea enam paika, sest näeme nüüd, kui kerge on inimese senine reaalsus ja rahulik elu purustada. Lisaks kliimakriisile peavad lastesaamise mõtet mõlgutavad inimesed arvestama nüüd ka sõjaohuga, ükskõik kui reaalne või ebareaalne see ka ei näi. Lisaks üldisele majanduslikule ebakindlusele, mis on ilmselt paljusid tabanud, ei näi meid ümbritsev keskkond enam sama stabiilne ja turvaline kui varasemalt. Tõenäoline, et just hirm ja mõistmine, et Ukraina põgenike kannatused on olnud meie minevik ja võibolla ka meie tulevik, paneb paljusid eestlasi neile abikäsi ulatama.

Seega on noored naised (ma pöördun siinkohal just naiste poole, sest suuresti on see just nende otsus), kes unistavad laste saamisest, üsna raske valiku ees. Ratsionaalses mõttes on kaalukauss tugevalt ühele poole kaldu, emotsionaalset poolt ei saa aga vähem tähtsaks pidada. Ajal, mil noored paluvad vanematelt inimestelt abi planeedi päästmisel, investeerime me Marsi koloniseerimisse. Me kasutame gaasi ja kütust, millega rahastame Ukraina naiste ja laste tapmist. Kui tahame, et meie kodumaa ei hääbuks, peame vaatama oma ninaotsast kaugemale, kuulama, mida ütlevad need, kelle kodu on see tulevikus ning abistama neid, kelle kodu tahetakse neilt röövida. Lõppude lõpuks jagame me ikka sama planeeti, kodumaa on ühtlasi ka lihtsalt Maa.
 
[1] Tooming, Rando. (2009). Lastetu naine pole isegi küünemusta väärt. Õhtuleht, 31.oktoober. Kasutatud 10.08.2020. https://elu.ohtuleht.ee/352994/lastetu-naine-pole-isegi-kuunemusta-vaart
[2] Firestone, S. (1970). The dialectic of sex: The case for feminist revolution. New York: Farrar,
Straus, and Giroux. Lk 198-199
[3] https://epl.delfi.ee/artikkel/96499901/see-diskrimineerib-mehi-naisorganisatsioon-on-vastu-naistevastase-vagivalla-tokestamise-direktiivile