Hävitatud keskkond
Looduskaitse on ka rahu kaitse

Looduskeskkonna ja metsikult elavate liikide jaoks on sõda alati kallaletung. Küsimus pole isegi selles, mis lippe lehvitatakse või kes kelle pihta laseb, vaid hävitustöö kui selline. Surmakülvamise mehhaanika.
 

Von Linda-Mari Väli

Looduse seisukohalt pole ühelgi sõjal võitjaid, ainult kaotajad ja kannatajad ongi. See, mis tähendab inimestele mingi maa-ala omandamist või selle käest kaotamist, paistab metsikule maailmale igalt küljelt samasuguse koletisliku katkestusena elu loomuliku toimimise rütmis.

Üks inimsugu ülejäänud loomaliikidest selgesti eraldatavatest tunnustest on meie tehnoloogiline võimekus. Ka looduses esinevad loomulikud kokkupõrked on muutunud inimeste maailmas kõrgtehnoloogilisteks sõdadeks just ühes teaduse ja tööstuse progressiga. Kui loomulik sõda võrsub teatud mõttes maast enesest ehk ressursside piiratusest, siis tööstuslik ja tehnologiseeritud inimsõda on kaotanud täielikult sideme võitlusaluse keskkonna loomuliku seisundiga. See keskendub vaid poliitilise võimu põlistamise ideele.

Kui metsikult elevate liikide seas esineb samuti kokkupõrkeid nii karjade kui ka üksikindiviidide tasandil, siis toimuvad need eeskätt otsese ellujäämise nimel, territooriumi ja toidu nappuse tõttu. Ala, mille üle võitlus käib, jääb sellest tegevusest kahjustamata ning ülejäänud piirkonnas elavaid liike see asi eriti ei puudutagi – igatahes pole selles midagi monströösset või katastroofilist.

Mida enam kaugeneb inimene oma tehnoloogilise võimekuse ja sellest johtuvalt ka eluviisidega loodusest, seda rüüstavamaks muutub ka tema sõjapidamisviis looduse suhtes. Kuni jõuame olukorrani, kus võitlus käib küll territooriumi ja võimu jaotamise nimel, aga samal ajal toimub see maa-ala enese hävitamise hinnaga. Seepärast tekib praktilise, n-ö metsiku meelelaadi jaoks kohe küsimus: mis kasu on millegi “võitmisest”, kui võitluse käigus hävib ka selle tõeline väärtus?

Ajas tagasi

Ometi on sõda tagasi, vähemalt eurooplastele. Venemaa kallaletung Ukrainale on sõda oma kõrgtehnoloogilisel, ohtralt kütust ning muid ressursse kulutaval kujul. Nagu inimeste sõjale iseloomulik, külvatakse sinna kõrvale kujuteldamatut toorust ja vägivalda.

Sõda on pannud meid mõtlema hoopis enam inimlikele võimuhierarhiatele, vähem aga võitlusaluste maa-alade saatuse ning ka üldiselt keskkonnale tehtavale kahjule. Sõda on viinud meid ühiskondlikul “arenguteljel” tagasi, suuremasse keskkonnaalasesse lühinägelikkusse.

Eelmisel kümnendil koondus inimkonna tähelepanu üha enam käimasolevale ökoloogilisele kriisile – vähemalt märksa enam, kui sellele eelnenud kümnenditel. Nii kliimakriisi teadvustamine, pandeemiaga kaasnenud globaalne võrdsustumine, samuti interneti poolt pakutavad kommunikatsioonivõimalused on kasvatanud inimeste, eriti noorte teadlikkust ümbritseva looduse üha halvemast seisundist.

Seevastu sõjaolukorras pole sellistele üldistele, inimkonda ühendavatele küsimustele enam kohta. Küsimus taandub nüüd sellele, kumb kahest institutsionaliseeritud leerist lõpuks “peale” jääb. Loodusele tekitatav kahju, samuti militaarsete praktikate üldine tagurlikkus lükkub teisejärgulisele kohale.

Võib-olla on tegemist psühholoogilise paratamatusega, et olukorras, kus inimeste vahel toimuv vägivald on sedavõrd kõikehaarav ja nõuab vahetut reageerimist, keskendutakse eeskätt riikide ja ideoloogiate sümboolsele reaalsusele, looduskeskkonda sinna kõrvale unustades. Aga samal ajal on siiski traagiline, kuidas üldises kliima-, maa-kasutuse- ja elurikkusekriisis viiakse meie tähelepanu sedavõrd groteskse sündmusega sellelt, mis peaks olema tõeliselt oluline.

Rahu kaitse

Praegustel aegadel tuleks keskenduda jõudude ja teadmiste koondamisele, et viia läbi jõuline ühiskondlik reform, mis juhataks meid biosfääri hävitavast tööstusmaailmast planeediga sümbiootiliselt toimiva kultuurini. Keskkonnakriisis ei ole kohta sõjale. Kui võitlus käib “vabaduse” peale, siis kuidas me ülepea kõlbame seda kaitsma, kui me ei suuda hoiduda hävitamast maad, mis on meile sellesama vabaduse võrdkujuks ja võimaluseks? See nn vabadus, mis inimese sotsiaalses maatriksis ehk tähendabki midagi, on loodusele samasugune rüüstamine nagu kõik muudki jõledused, mis inimene tema pinnal toime paneb.

Kui looduskeskkond peaks valima pooli sõjategevuses, siis oleks tal võimalus vaid ühe valiku ja nimelt rahu kasuks. Ka üleilmselt tuntud keskkonnaorganisatsioon Greenpeace on lubanud aprilli lõpust mai alguseni meelsust avaldada, nõudmaks, et “maailma liidrid ja finantsorganisatsioonid lõpetaksid kõik suhted Venemaa kütusekompaniidega, saavutamaks rahu ning ühtlasi ka kliimaõiglust.”

Pole midagi imestada, et looduskaitse on ühtlasi karahu kaitse. Ja ühtlasi ka lootuse kaitse, sest kuni on olemas soov paranemise järele, seni on veel olemas see, mida parandada. Ehk maksab seda meenutada neil, kes seisavad kõikjal maailmas looduse ja rahu eest.