Noorteprotestid
Võimalus muutusteks

Fridays for Future, BLM, MeToo, #Leavenoonebehind: noorte tänavale protestima minek väljendab eelkõige põhimõttelist rahulolematust poliitikaga. Ent see on ka signaal, et nad ei ole veel loobunud muutustesse uskumast. Seda tugevust näitavad nad praegu ka Ukrainat toetavatel solidaarsusmeeleavaldustel.

Ole Jantschek

Noored on Saksamaal poliitiliselt aktiivsed. Seda on muu hulgas näha mõlema teema puhul, mis noorsoouuringutes regulaarselt noorte jaoks olulisimateks osutuvad: kliimakatastroof ning ühiskondlik mitmekesisus ja võrdõiguslikkus. Viimasel kahel aastal lisandusid olulise teemana ilma erilise üllatuseta koroonakriisiga kaasnevad tagajärjed hariduse, töö ja tervishoiu jaoks. Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu toob vabaduse ja solidaarsuse põgenikega tagasi pakilisimate teemade hulka.

Noorukid ja noored täiskasvanud tahavad, et nende seisukohti kuulataks, ning soovivad ise kaasa lüüa. Selleks valitud poliitilise tegevuse vormi suundumused on noortel aastaid samad: väheneb parteide, ametiühingute ja teiste suurte organisatsioonide kaudu toimuva klassikalise poliitikas osalemise tähtsus võrreldes teemapõhise tegutsemisega algatustes, protestides ja sotsiaalsetes liikumistes. Neid kujundavad tihti noored ise. Seal saavad nad konkreetselt ja nähtavalt endale olulistesse valdkondadesse panustada. Poliitiline huvi ja tegevus sõltuvad siiski tugevalt sellest, kas noored usuvad, et suudavad mõju avaldada. Sellise „enesemõjukuse“ tunde esinemine on neil tihedalt seotud sotsiaalmajanduslike võimaluste ja positiivse kogemusega igapäevaelus, et nende jaoks olulisi asju võetakse kuulda ja neid võetakse tõsiselt.

Vaadates noore põlvkonna viimasel ajal kõige olulisemaid avalikkuses mõju avaldanud sõnumeid – lisaks Fridays for Future’le näiteks Black Lives Matter aktsioone või proteste teatavate interneti reguleerimise kavatsuste vastu –, selgub, et sellist tegevust toetavad nii siduvate reeglite nõudmine ja jätkuva demokratiseerimise pigem positiivne mõiste kui ka soov, et austataks isiklikku vabadust ja mitmekesisust. Lisaks on protestid rahvusvaheliselt ja digitaalselt võrgustunud. Noored aktivistid tõstatavad oma riikides sarnaseid teemasid ja õpivad üksteiselt, järgides põhimõtet: Think global, act local.

Ajastu muutumise väljendus

Kui nõustuda sotsioloog Andreas Reckwitzi teesiga 2019. aastal ilmunud teoses „Das Ende der Illusionen“ (ek illusioonide lõpp), on läänemaailma liberaal-demokraatlikud pluralistlikud süsteemid minemas üle uude poliitilisse ajastusse. Alates 1980. aastatest poliitikat kujundanud avanemist toetanud liberalismi aeg läheneb lõpule. Selle faasi jaoks olid iseloomulikud ühelt poolt majandusliku, ent ka sotsiaalkultuurilise üleilmastumise ja teiselt poolt ühiskondliku liberaliseerimise protsessid.

Noorteproteste saab sellel taustal mõista kahetise soovi väljendusena: nad toovad selgelt välja tungiva soovi reguleerida majandust üleilmselt rohkem ja leida alternatiive praegusele majandusmudelile, mis tugineb lõputu kasvu illusioonile ja ähvardab lähemas tulevikus hävitada elu alused meie planeedil. Need näitavad aga ka suurt samastumist ühiskondliku liberaliseerimise saavutustega ning mitmekesisuse, kogukonnatunde ja sotsiaalse võrdsustumise vahelise uue seose otsimisega. Ent see, mida Reckwitz kirjeldab „regulatiivse, lõimiva liberalismi“ uue paradigmana, on siiski alles tekkimas ning probleemid on suured: kliimakriis, üleilmastumise murrangulised mõjud, kasvav ebavõrdsus ning liberaalse demokraatia küsimärgi alla seadmine agressiivsete autoritaarsete välismaiste ja (parem)populistlike riigisiseste toimijate poolt.

Võimalus põhjapanevaks muutuseks

Ühiskond, poliitika ja haridussüsteemid teevad õigesti, kui näevad noorteprotestides võimalust ja ressurssi vajaliku transformatsiooni jaoks. Sotsioloog Armin Nasseh sõnade kohaselt tähistavad protestid meie demokraatias põhimõttelisi konflikte, mida tavapäraste meetodite ja mehhanismidega lahendada ei saa. Need toovad välja kodanike rahulolematuse ja sunnivad otsustajaid selle kohta seisukohta võtma. See emantsipatoorne-progressiivne protest on ebamugav, sest muudab lahendamata probleemid nähtavaks ja pakiliseks. Ent üksnes nii tekib ruum, milles uus saab ilmale tulla.

Praeguste protestide teemad ja vormid tuleks seetõttu tunnistada põhimõttelise rahulolematuse väljendamiseks poliitikaga, mis hoolimata pikalt teada olnud teaduslikest tõdemustest kliimakatastroofi kohta ei ole leidnud veenvaid vastuseid. Ent neid tuleb tõlgendada ka ühe põlvkonna signaalina, et nad ei taha loobuda usust muutuste võimalikusse. Praegune katsumus, mille põhjustas Venemaa rünnak Ukraina vastu, teeb seejuures selgeks: protestides ja sotsiaalsetes liikumistes osalemine on noorte jaoks kujundav kogemus. See võimestab neid oma vaatenurki individuaalselt ja kollektiivselt kuuldavale tooma ja sellega midagi liikuma panema. Seda tugevust ja oma tundlikkust üleilmsete seoste suhtes näitavad nad praegu üles Ukrainat toetavatel solidaarsusmeeleavaldustel.